Sõnale vabadus leiti 248 luuletust (top)
Stalinil perse mausoleumis
Tänapäeval rahvas usub
et grusiin rabandusse surnud
aga eestlane naerda kõõksub
sest mina Stalinit peksnud;
kui ajamasinaga rändasin
leidsin vanakuradi üksi
teda oma kodus tagusin
nii, et tal kusi tuli püksi;
peale selle küüsi kasutasin
millega raseerisin vuntsid maha
ateroskleroosi põhjustasin
ja lõin rusikad Stalinile taha;
rebides diktaatori perse lõhki
ja nagu nukku teda viskasin
andsin kommunistile õppetüki
väikerahvaste eest kätte maksin;
olengi nii karm veli
elagu Eesti 104!
Eesti rahvale
Ärgem andkem ära seda mis tuli saada jõuga.
Vabadust mida tuli välja nõuda.
Sellest võlts lembelisest unest ärgake,
enda ümber toimuvat märgake.
Ära saab võtta maja, maa või kuuri,
aga mitte meie juuri.
Eestimaa ja Eesti rahva eest võidelge,
hoidkem kokku, omavahel ärge sõimelge.
Ood sõdurile
Ei tea kas homset päeva veel näen,
kuid Sinu eest ma surma läen,
sest Sinust olen ma võetud
ja kaitsma pean Isamaad
Sammub siin reas mehi nii palju
ja kindlad võiduhõisked on valjud,
kuid ütles Isamaa vaikselt: "Sa mu eest unne vaju,
igaüks jõuab unistustes koju"
Nüüd istun üksi siin puul
istun üksi siin aasal
ainsana mu hääl siin veel kaigub
ning lõpetama jääb vaikus
Kuid mäletage meid te võiduka lõpuni
ja elu kaitskem elu hinnaga.
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Elu
Ei olegi sel ilmal nuttu enam
päiksepistega on kõik palju kenam
Varahommikul, kui loodus silmad avab
saab selgust kõigest
süda on nii aval
Kopsud täis on vabaduse õhku
masendav veel oli pikk ja piinav õhtu
Linnuvidin pehmelt kõrvu paitab
sekka kägu kukub
veel elamata aastaid
Mille nimel elada?
Ühed surevad au nimel,
teised vabaduse nimel,
kolmandad surevad armastuse nimel,
neljandad surevad unistuste nimel,
viiendad surevad maagia nimel
kuuendad surevad pere nimel,
seitsmendad surevad kaitsmise nimel,
kaheksandad surevad raha nimel,
üheksandad surevad uskumuste nimel,
kümnendad surevad kire nimel,
üheteistkümnendad surevad lihtsalt,
kaheteistkümnendad surevad saamatuse tõttu,
kolmeteistkümnendad surevad mitte kui millegi nimel,
neljateistkümnendad surevad nagunii,
viieteistkümnendate jaoks oleme me kõik surnud,
see, kes elab .....
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad
Võõras veri (Iseseisvusmanifest)
Minevik oli kui lõputu needus
see sümboliseerib musta meie lipul
sajandeid valitses rahvast ujedus
polnud lootust enne 20 sajandi hakul;
kodutunne ja kodusoojus
laste naeru enam ei eksisteeri
iseseisvus oli kõige alus
selle meilt võtnud kõik võõras veri;
ka taluloomad on omal jalal
I. ilmasõda oli sümboolne muutus
väär on hoida profiili madalal
nüüd lõpuks tärkas see võimalus;
oma maa ja rahva eest me võitleme
see soome - ugri pärusmaa
Baltimaades oma riiki nõuame
võõras veri me soontes voolama ei saa
Eesti 100
Karge hommikune päiksekiir
valgustamas metsasid ja maad
mille mullas puhkavad me
esivanemad kes meid korduvalt
võidelnud orjusest vabaks.
Läbi aastate sadade rahvus
kandnud endaga suurt raskust
numbrilt oleme väikesed ent
suured südamete kasvult.
Iseseisvuse päeva saabudes me
hinges tärkamas vabaduse võrsed
laulev revolutsioon ja Balti kett
Sada aastat täis ilusat
Sada aastat täis valusat
Eesti riigi värvilist ajalugu.
Keegi ei võta Sult ja
ka Mult seda uhkust
tulist ühtsust tuksumas
soontes ja südames et
oleme läbi kannatuste
jõudnud hoida el .....
30.august
veel õitseb aias
päikselill pea kohal
sinitaeva avarus
meelel alles sellega
üheks olemise vabadus
veel suvi jõena hetke
voolab päeva heldelt
joodab ei katke
hallaöödest õitsemise hoog
mis sest et veretama
hakkas toom
ees raagumine suur ja hall
lumevalge otsatu talv
Allakäigu Ühiskong
Alla käinud ühiskond,
Vanglaks saanud ühis norm,
Ühed ühel-teised teisel pool,
Jagatud, pole truudust,
pole armastust, halva kasvatus,
sõna vabadus - maha magatud,
mõistan, kuid aru saamatult,
ehk ahastus, mis vallanud,
kui teid vallatuid vaadanud,
tunne kurb, õrn puudutus,
vihaseks pettuseks muutunud,
Paljud suutnud uut,
vana nõnda juurdunud,
juhtugu mis juhtunud,
Ühiskond kildudeks murdunud,
Eristatult, lootusi hellitanud,
Et üks päev petlik kadund,
et trellid ei saabund, veri ei valguks,
Lõpust ehk ei saagi uut algust,
Mõtlus avalikult siin mu suurim kaasl .....
aprillis
lööb pärast talve
haljendama põld ja nurm
samamoodi heleroheline
nüüd on jälle elu igavene hurm
mul kahju hakkas
et poisieas pajupill
jäi tegemata
pritsmeid pööreldes
vesiveski koduojale
rõõmust kilgates ehitamata
varandus teele mida
võtta jäi kaasa tulemata
vajunud on igaveseks
Elva jõe põhja kõrvus tuul
lahtistel jääpankadel sõitmine
silme ees Peipsi avarus
pähe hakkav vabadus
Kolme rublane
Emale
tean teise ilma
kaasa võtsid
minu pärast hingevalu
ohtra silmavee
kuhugile eal minna
mul pole peitu
selle eest
*
ainult üks kiri vanaisalt
kõigi mu lastekodude
aastate jooksul milles
õnnelikult kolme rublane
sees
päts sooja saia pudel
limonaadi teel poest
vana mõisani poistega
kordamööda pätsist haugates
kordamööda pudelist rüübates
kiirelt otsa sai see
siiski vahel tagasi tahan
seda katkistes tanksaabastes
lapitud dressipükstes
oma nõelutud sokkides
Elva jõeäärset pilgeni päikest
silmapiirini vabadust täi .....