Sõnale vaev leiti 603 luuletust
Raev
See oli kord kui kuulsin Sinu naeru,
See sama kord Sul sära silmades.
See oli kord kui hirm mind hoidis vaevu,
See sama kord mul süda värises.
See oli kord kui laususid mul vaevu,
See sama kord kui vaikis Sinu meel.
See oli kord kui minevik jäi kaevu,
See sama kord kui suudlesin Sind teel.
See oli kord kui harutasin paelu,
See sama kord kui kuumaks kiskus öö.
Ja kuigi tunda sain Su raevu,
Tea, et armastan Sind veel.
Öises tuules
Öises tuules lehti nähti
lendamaski vastu vahti,
mõni oks ka vastu jalga
nõnda, et lõin ära varba...
Tuuleiil lõi hinge kinni,
lihtsalt keerutades ringi,
püsti seisin läbi häda,
enam miskit polnud näha...
Lõpuks auto juurest ma
tuppa jõudsin vaevaga...
- Tarmo Selter -
2023
Armastus
Ta oli armas, hell ja hea,
kuid elupöörises ta kaotanud pea.
Kuhu ta läks- ei tea,
ootama kogu aeg pean-?
Ta lõhn veel voodis ja riiete peal,
ükskord pessu viima nad pean.
Ei unustada püüa ma sedasi,
mul vähem valu on niimodi.
Ta süda polnud ju murdunud,
ega võõrast ta taga ajanud.
Hinge tal vist miskit vaevand,
kuid ta iialgi ei kaeband.
Ära ma ei suutnud tunda
tema hingevalu suurt.
Tahtis mind vist kõigest säästa,
pimestas meid armastus suur.
Siiski loodan armsa tulemisse
ei mu süda jäta teda unarusse.
Ükskord koidab ilus päev
ja taas me ühenda .....
Nüüd see siga siis lendas
Ahh, no persse minge
jälle need kuradi mügrid
tüli palju, et lausa heida hinge
palju nagu Lampedusal neegrid;
mitte ainult rotid kolinud tuppa
mil õues ja keldris mullahunnikuid
iga aasta vaja neid tappa
aga alati NII palju sunnikuid;
tänavu hullem isegi see asi
aga pole häda, pean plaani
muidu nad ise põrgu ei kasi
on vaja õhku ja propaani;
kõigepealt augud lahti kaevan
keemiaga kõik õnnestub
neid mürgiga ära vaevan
aga äkki ka siga ligi astub;
see lojus kärsa sisse toppis
lai suu maa all
gaasid teda paksemaks lappis
kere on nagu õhupall;
ning n .....
Pasapeetri äpardused
Töökuktuur meil kõrgel tasemel
vali millist tahad
kits magab lehma asemel
rahakad koidikud ja ehad;
kõndida täna mööda tehast
sibi vaev mürki nokkida
tööriistad nagu tehtud vahast
ei saa sitta rookida;
misiganes ka torudest ei tuleks
reovesi lõputult jookseb
vaja, et keegi ava sulgeks
sest juba rotilaipasi lainetega lookleb;
leian tühja kandossi
tüki vist šokolaadi võtan
ajan kaks eri asja sassi
aga pruuni endiselt suhu pistan;
mul sitta saapa peal
maha nühin ja ringi vaatan
mul on paska toolil seal
kus oma korda koristada ootan;
et mitte uppuda, u .....
Enesehoid
isekas
isepäine
järsk ja kannatamatu
kõik on ühe mündi pooled
proovi münti visata
ja sa näed,
et selle taga on ennast piiritlev
inimisiksus
kes ei luba, et tema territooriumile
tungiks vaev ja viha
enesehoid nendel aegadel on tähtis,
eriti kui sind mõjutavad asjad,
mis jätavad südamelööke vahele
vahepeal ehk kaotadki mõne juuksekarva
nii ka sügis lennutab oma kulunud lehti
algava talve rüppe
Kohvilauas
Kallis räägi, mis Su südant vaevab?
Räägime kõik asjad lahti.
Kallis räägi kõigest, mida oled teinud?
Räägime kõik asjad lahti.
Kallis, meil ühine on elu, elurõõm ja valu.
Räägime kõik asjad lahti.
Kallis, aus meel ja aus keel
hoiavad meid kokku.
Räägime kõik asjad lahti.
Räägime...
Sisikonna ümberpöörd*
Sartre "Iiveldus" mu päevades
sisikonda tormiks kiskuv vaev
et saada lahti mürgitatud isiksusest,
keda pole kellelegi vaja
Oota, vaata ja uuri
oma värskelt pressitud sõstra mahla taustal
kuulamaks vanu meloodiaid,
mis viivad sind hetkedesse,
kus said olla emotsionaalselt vaba,
lõpuks kodus
iseenda tunnete südamikus
pole vahet,
kas sureme täna, eile ja homme
kahetsus või igatsus
nagu tõrvatilk mu kullases
mesises hingepütis
jääb alatiseks meenutama
neid hetki, mida justkui tuulelohena lennutades
iial kätte ei saanud
ja kui silmad sulgen,
näen seda film .....
Merd vaadates 12.08
Meri, küll tahaks elada
su kaunis ökosüsteemis.
Su lõhn ja mahe hääl,
mu luulelt aina vaadet röövis.
Sa oled nii naturaalselt lahe,
ei näe enese muukimisega vaeva.
Sa oled nii elus, et unustan paigal taeva
ning jätan oma uhkuse-ja tallajäljed
su läbipaistvasse päikselisse jahedasse
varju.
Armas meri, su loksumine
on kõige rahulikum rahulikkus.
Ma ei lahku su kõrvalt
vaid jään vaatama õrnalt,
kuidas vaikselt vahu vahetades lahutad
mu meelt.
Hingehaavad
Vaevlen hingehaavades,
hingel nii valus on.
Mu tugevus ei aita mind,
seest murrab süümepiin.
Kas saaksid kallis tulla täna
mu haavu siduma...
Sul kõik ma täna räägin ära,
et saaks edasi elada.
Ära ütle mul, et laku ise
oma haavad puhtaks kõik.
Tule, ole minu kõrval,
mul andeks anda võid.
Oled suure südamega,
see mind päästa võib.
Ava oma armastuse värav,
muidu haavadesse surra ma võin.
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
SiKa, KaKa
SiKa, KaKa, SiKa, KaKa,
vaesemaks jääb Eesti rahvas,
eluvõõralt Toompealt alla
vaatamas, kust kopkat saada.
SiKa luksuseks peab autot -
vaene mees las jala käib,
mälu mitu korda kaotand´,
kui on seda vaja läind´.
KaKa ise ka ei tea,
kuhu maksuraha läeb´,
lihtsalt rahvalt võtma peab,
mida toonud töö ja vaev.
Arusaadav, raha vähe,
kuskilt tulema ju peab,
eestlane see varsti läheb,
leiab ennast välismaalt.
Hinnatõus on teinud spurti,
palgatase madalal,
lisamaksud kahjuks nüüdki
mõne elu lõpetand´.
SiKa, KaKa, SiKa, KaKa
lüpsmas ikka Eesti rah .....
Tervitusi taevast
Sajandi tormi mustmiljon korda
kadus täna palavus üle parda
lootsin õhtul ujuma minna
aga endiselt ei saa sinna;
uudised seekord kisavad
rahesadu pilved lubavad
ning tuul pidi tulema vali
hirmujutte on avali;
ehkki pole küll tormi usku
aga ikka teadmise panin tasku
ära autod ära katsin
ja nii õue vaatasin;
rääkige enda eest, põdrad
sünoptikute tööd veidrad
paar oksakest ja puud kukkunud
eks näis, kui palju ka hukkunud;
mil vihm ladistas oavarrest
ei hakka tegema juttu raheteradest
Saaremaad mandriga võrrelda
pole mõtet, muud pole vaja mõela;
Ilma .....
memme kartuleid rohimas nähes
emana üha rohkem
oled hakanud hoidma
mulla ja päikese ligi
silitama pilguga karedaid käsi
unustama sõnade selged piirid
kõik on ju kogu aeg
üks ning seesama
temast tulvaveena tulev
ja temasse suubuv
nähtavaks saav aeg
temas olemise rõõm ja vaev
