Sõnale vaht leiti 132 luuletust (copied)
LAPS OOTAB SUVE
PÄIKE TEEB KULLERKUPULE PAI
AASTA MEIL JÄLLEGI OTSA SAI
VARAKEVAD VIIS JÄÄ JA VIIS LUME
LAPSED MEIL AMMU ON OOTAMAS SUVE
LEPATRIINUDEL VAJA JU LUGEDA TÄPPE
EELNEVALT SELLEKS TARVIS PUHATA NÄPPE
ON LAULUD KÕIK LAULDUD JA OTSAS ON VÄRVID
PUHKUST VAJAVAD MELUST LASTEGI NÄRVID
MÕNI SAAB MAALE JA MÕNI JÄÄB LINNA
MÕNI SAAB ISEGI REISILE MINNA
KUID KUI VAHTRAPUU ALL KIRJUD LEHED ON MAAS
ME VÄIKESED SÕBRAD – SIIS KOHTUME TAAS!
Mina ja meri
Vaadates järgi päikesele
üle laineharjade vahu,
istun ma rannale liivasele,
hinge on tekkinud rahu...
"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb päikeseringe,
öö vaikust on valvamas kuu..."
Laine laksudes liivale puistab
õrna vahtu merevee pealt,
varbad niiskesse liiva ma lükkan,
tunnen, mul olla on hea...
Viimsed kiired on kustumas taamal,
lainte harjadel mängimas need,
vaikselt kaugusesse ma vaatan,
on tunne nii hea minu sees...
"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb .....
Sügis sammub omas kuues
Sügis hallis udukuues
jalas kummikud on suured
tatsab läbi porist,veest
naudib samme oma teel
Käte otsas kannab korve
kõik need täis on sügisande
juustes kirjud vahtralehed
kaelas küpsed pihlakeed
Järelkäruga veab pilvi
pühib pisaratest silmi
tuult ta sabast keerutab
ülevoolavalt vilistab
Põues kannab kurba nooti
laseb selle välja hooti
pillib tühjaks nukra meele
pühib jalust depressioone
Sügis, sind on nähtud juba!
Sullegi on antud luba!
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Hea tuju retsept
Hoia alal enda tuju,
et ta sind ei kahjustaks.
Tujul veidi vürtsi lisa,
suhkrut juurde raputa.
Vahukoor klopi vahtu,
maasikatega kaunista.
Siirupiga triipe maali,
tuhksuhkur las lennata.
Vahest hellitada tohib tuju,
et ta ei muutuks kibedaks.
Tujul on nii palju mõju,
halb kui teisi kahjustaks.
Võib ju vähe patustada,
tuju üles turgutada.
Hoia alal enda tuju!
Muuda tuju magusaks!
Akna taga kevad õitseb
Akna taga kevad õitseb,
akna ees lillelised kardinad.
Kevadhõng poeb aknast sisse,
mahe tuul kardinaid õõtsutab.
Porikärbes aknaklaasil,
seal uniselt pirisedes tiirutab.
Aia taga vahtrapuuke,
vaikselt mahla nõristab.
Kahju et saa minna õue,
kevadega tutvuma.
Siiski ta mul puges põue,
akna vahelt, salaja.
Palju õnne kooliteel!
Mul meenub esimene koolipäev,
kui vahtralehti hoidsin käes
ja rõõmu täis oli kogu päev.
Sel päeval päike taevas säras
ja valla oli koolivärav,
lilli täis oli terve ilm
ja kõigil rõõmust säras silm.
Koolikella kutsuv kaja,
oli mõnus ärataja,
siiamaani meeles veel,
äratab tunded südamel.
Palju õnne, rõõmsat meelt,
soovin kõigil kooliteel!
Päkapikk
Vaatsin' ringi salamahti
kas ehk pikud peavad vahti,
järsku ümber mütsimeri
platsilt lavalaudadeni,
päkapikud laulu lõid,
jõulutunnet linna tõid,
ühe neist sain pildile
piilumas mind teine veel,
tuli välja, kes on see -
minu Liisu, tütreke.
- Tarmo Selter -
2023
pere on kodus
laps magab
naine peseb pesu
pimeduses sajab
huilgab vedur
pliidi all on tuli
ühes nurgas ämblik
leegi tõtlik hubin
värelemas ämbril
seebi valge vaht
naise käte peal
vaadata neid kaht
on nii valus hea
annab õhtu neile
eluks mida vaja
rahu tuleb meelde
üle pika aja
22.04.2202
Läbi elu
Tahaks minna üle põllu
jälgi jätmata,
läbi metsa nii, et ükski
oks ei praksata,
üle luha nii, et ükski
rohukõrs ei kooldu,
ükski terve suvevalmis
kuprakaun ei pooldu.
Tahaks minna läbi elu
ilma kaitseta,
üle vee ja läbi tule
mõru maitseta,
igatsedes-armastades
ilma kahjuta,
soojana ja heledana
reheahjuta.
Tahaks tunda sinu sõrmi
keha klaveril,
ümiseda kaasa
jumalikul kaveril',
pihustuda piiskadeks
purskkaevu õrnas joas
suudlevate tudengite
tühjas tagatoas...
Tahaks minna läbi elu
soove matmata,
püstipäi ja pihkudega
nägu katmata,
päikese .....
Minu laul
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.
Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal…
Mitu haru elupuul!
Igal armul oma sarm,
igal sammul oma king.
Oma värin igal haaval,
igal punktil oma ring…
Igal lapsel oma hing!
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu süda minu suul.
/Mari*Uri/
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
kevadest suvesse
kõik ilmas suur on
pilv udu lehm
teede pori tolm
ruuge vahtraleht
päikse tõus ja loojumine
lume minek
loigu kortsuline virve
tema kuivamine
nagu aknast mets on näha
üks päev
siis kuu siis aastad
samamoodi haljas kähar
on hetk
kui teda vastu valgust vaatad
ole õnnistatud
kel laual on lahti
hetkete hurmav raamat
kes nende üle peab vahti
väsi neilt valgust saamast
*
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu
ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle
millal
millal
üleni end päeva pillad
juuniga sa üksi .....
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Sügis
Lehed keerlevad kõnniteel,
puudel lehti on veel,
vahtralehed kuldkollased,
pihkugi mahuvad need.
Päikseketas taevas madalal,
rändlinnud lahkunud on,
tiigivesi mustjas kollane
konnade koduks see on.
Punnsilm konn,
lõua all pehme kotike,
krooks,krooks-ta rahul on,
sulpsti kõrge hüppega,
tiigivette poltsatab.
Pehkind kännul elu läbi,
putukate saagiks sai,
orav peitnud sinna käbi,
või ehk see tal üle jäi.
Suvi kaua hoidis pihku,
rivaalitseval sügisel,
lõpuks mindi ikka lahku,
võim on kuldsel sügisel.
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Mida Sa Türa Teed!?
Mida SA türa teed?
Hipi kalkar; shikilt narkar;
litslik maakas; ambaali kargas;
Mida sa Türa teed!?
Autoriteet? Inimkonna Lohviku dieet;
Alla käinu mentaliteet; Kuningas oma Pasa sees;
Nii, et käi vittu! pugeda,et äbarikule meeldida?
Tõeline värdjate planeet; kelle uhkus-ülbus ära hellitas;
ei mingit perse lakkumist siit; otse jalaga kobaraisse;
vot see on aus stiil; arva mida tahad; sassis tropp;
terve elu vältel su pea ainult täis paska- Ennast alla laskmas;
sest teised kõik siin kartsas on sellisest käitumisest killukese haarand;
Eks kõik on õigustatud; vastu kar .....
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....