Sõnale vaikne leiti 128 luuletust
Vaikne aeg
Vaikselt äratad mind Sa,
hea on rahus ärgata.
Akna taga ilm on rahul,
linnulaulu hinge mahub.
Laual värvilised munad,
pajuoksad vaasides.
Armsad on kõik tibupojad,
ilu pajutibude silmades.
Vaikne hommik, kära pole,
rahu rohkem mõtetes.
Hea, kui jätkuks vaikset aega,
elus eneses.
Ilus vaikne hommik
Täna taas võin rahus tõusta,
unigi polnud hirmutav.
Akna taga ilm on vaga,
veidi vihma vaid tibutab.
Kõik toimetused, askeldused,
täna hästi laabuvad.
Mõttedki on jõuluretkel,
kaunid pühad saabuvad.
Kohvimasin vurab tasa,
ubade aroomi üles keerutab.
Hakkan mõttelõnga veeretama,
heietama nii, et küllalt saab, võtan päeva korraga.
Tuuletõusmed
Külvaks tuult ja lõikaks tormi
pole põlispõlumees
miska kastaks miska väetaks
kuidas saada saagid normi
Esimesed aastat kaks
luurin põllul silmad vees
külind tormi lõigand tuult
saak on jäänud viletsaks
Kannan kannatust kui mäge
andke tuuletiival jaksu
pange tormivõrsed tõusma
nõutan taevast abiväge
Vaikib taevas- vastab öö
tasuks andameid ja maksu
luban- meeletuna nõus ma
papist poiss ei riste löö
Saabub keerub noorepoolne
alasti kui ahvatlus
tuuled tormid tülid saan
võtab naiselikku hoolde
Ma ei kahtle keerubinnas
laiub hinges kahtlustus
.....
Mida sa räögid
Hall ja vaikne inimene
keda iial tähele ei panna
ega ta sõnu kui räägib
tema mõtteid siis ammugi
Võib ühel päeval küll öelda
midagi olulist- päästa võiks maailma
räägib siis niisama selge ja kõlava
häälega kui teisedki iga päev
Kõik lausa imestavad
ei- mitte seda hiilgavat ideed
nad mõtlevad/küsivad- mida sa röögid
maailma päästmist kui sellist pand tähele keegi
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....
Vait
Kas armastan
või ei armasta?
Teaks ma vaid,
kuid oled vait.
Vait ja ei räägi.
Kuidas peaks ma teadma,
kas olen armunud sinusse endasse
või ainult sinu pilukil silmadesse.
Sinu silmadesse, sinu huultesse,
sinu kaunitesse juustesse.
Mis saab siis, kui avad suu
ning läinud on see küsimus
- kas armastan
või ei armasta.
Vaikus
Vahel kardan vaikust,
surmvaikust.
Iial ei tea, mis ses vaikuses varjul on.
Hirmujudinad tulevad peale,
kui nii vaikne on.
Looduses on teine vaikus,
hirmudeta ja rahulik.
Hinge kosutab metsakohin,
vaikus on merekohinas.
See on hoopis teine vaikus,
midagi sügavat hingele.
Öö Minus
Öö soovib olla minuga
Olla minus
Olla ise
Ei suuda silmi sulgeda
Karges unenäo vilus
Kostab vaikne kutsumine
Kes mind hüüab
Nii tuttavas keeles
Suigutada püüab
Öö kustutab meelelt
Tänan sind võõras
Et olid mu juures
Su aeg on möödas
Ei enam sind kuule
29.01.2024
Armastuses särab päike
Sa särad kui päike,
mis ere on taevas.
Väljas ilm morn ja vihmane on.
Sa ilmusid mu juurde
kui välk selgest taevast.
Laulan Sulle valust,
mis mu hinge peal on.
Vaikne on,
hiirepiuksugi ei kuule,
süda lööb õrnalt, pumm-pummadi pumm.
Rõõmupisarates on sinine taevas,
ühtäkki kadunud on pilvine ilm.
Kaelakuti koos, meil hea on olla,
valu ei olegi enam nii piin.
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
Immitsus
Vaikne olen olnud väga pikka aega
Mõttetööga pole näinud väga palju vaeva
Olen istunud ja kulutanud aega
Olen tulutult enda sisemuses kaevand aastaid, kuid ja päevi
Kasutuna ehitanud enda mõistus kui super allveelaeva
Emotsioone tundnud ja lasknud endal naerda
Pritsinud reaksioone
kustutasin meie armastuse joone
Hoidnud varju
Tapnud ennast palju
Ülemõtlemisega harjund
Rohkem kui keskkonnas valjus
Olen muutunud selliseks
Söömisega hävitanud tervise
Olen olnud kõrk kui teine oli nõrk
Bioloogia ema päike ja keha veri
Elukogenud see tähendab olla mõtlik ja segi
Taevaväravad
Taevaväravas valvavad inglid.
hingedele näitavad teed.
Igale hingele seal küünal põleb-,
kustumatu ja igavene.
Taevalael ei ole põrgut,
seal on vaikne, tasane,
koduks kurvale hingele,
maapealsest põrgust pääsenuile.
Taevas tervitavad inglid,
rahuriiki algab tee.
Lein ja nutt jäävad maa peale alles,
kauaks piinama südant veel.