Sõnale vaikus leiti 448 luuletust
Hea päev surra
Vaikus ei luba head midagi
ja rahu peab vandenõu
kuid ohtlik õukond on ikkagi
mis käib kõigil üle jõu;
kuu tõuseb ja langeb
üks aeg pauk muudab kõike
kurjus ootamatult kulgeb
muutes oppositsiooni käike;
pidama jäänud on rinne
nii lõunasse ja itta
mis on küll kasvava kahju hinne
see lubab igasugu sitta;
rauast kotkast ja rauast roomaja
nende kisa lõpetab kogu ootuse
kostab vaheldumisi paugutaja
mis täidab ära päästmislootuse?;
et idanaaber Krimmist lahkuks
ja oblastid taas meie käes
saab ligemale juba hommikuks
iha võita igas väes;
me oleme s .....
Üksi
Keegi meist üksi ei ole,
kuigi vahel on tundumas nii,
tuttavaid läheb ja tuleb,
kuid ikka seisan üksinda siin.
Siiski on keegi, kes hoolib
ja muretseb, kuidas Sul läheb,
vahel Sa seda ei teagi,
vaikus kustutab viimsedki tähed.
Ole avatud, tunneta teisi,
kes hoiavad, hoolivad Sinust,
nii sõpru Sa leida ju võidki
elu varjudest väljuvast ilust.
- Tarmo Selter -
2023
see otsa saab
hing miskitmoodi
üle elab sellegi talve
madala ja halli
hetked mis kronksus
külmast kanged
vaikusesse tardund
üle elab
jäätunud ojad
lund täis kraavid
põllu ääres
tuisust murdumata
harakputke kõrged
kuivanud varred
kõik heledamaks läheb sees
kui päev on kauem valge
mitte ainult lumest valgest
räästast tilkuvast sulaveest
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Talverõõm
Päike langemas metsa taha,
öö tundumas rahulik,
tuul endast on jätmas maha
helbeid sinna, kus rägastik.
Pilvepiiridelt paistab tähti,
paistab kauguses linnuteed,
kõigist aegadest, mida nähti,
mida ootamas me meel.
Öises vaikuses tuule vihin,
väike hang varsti suureks saab,
taevalaotusest pilvepiirilt
lumehelbeid on näha taas.
Talvel tunded on segamini,
saab lumest ühte ja külmast teist,
on selgus saabumas aegamisi,
kuid talverõõme Sa tunda võid.
- Tarmo Selter -
2023
Kaubanduskeskuses
Kaubanduskeskuses vaikne on täna,
lausa kõrvulukustav vaikus on see.
Alles oli siin sumin ja kära,
ehitud kuused, jõulurõõm säras.
Kõik mannekeenid aknal olid pidurüüs
ja kogu keskus rõõmu- ja jõulumeeleolu müüs.
Päkapikud askeldasid kuuse all
ja aatriumis käis lõbus tants ja trall.
Nüüd uue-aasta algus on tasane,
tasast minekutki soovime.
Hetkel nii kerge on südamel,
natukene rahu on vaja hingele veel.
Viimased noodid
Tumm ajavaos tuhmund vestibüül
Torkavjäised linad hingeta voodil
Kajav vaikus kui üksik etüüd
Vana pehkinud klaveri viimased noodid
Pagenud kaosest viimnegi hing
Taas vaiki on jäänud armulossi saalid
Ajaga kaasas käind nukruse ving
Saadab iga viimast silma seinamaalil
Viimased noodid
Igas reas
Nii loodi
Et tulema peab
Jõuluööl
Öises taevas kuu naerab,
valgusvihte maale heidab,
sillerdab ja särab lumi,
sadu jätkub hommikuni.
Öös valges ilusas,
nähti jõule liikumas,
kuldses kuusäras tulemas,
rahus ja vaikuses astumas.
Nüüd imekaunis aeg on päral,
hing nutab ja naerab samal ajal,
süda ärevalt, ärevalt lööb,
juhtub imesid jõuluööl.
The Cure - Cold
Armiline, sinu selg oli pööratud, kõveras nagu embrüo
Võta teine nägu, sind suudletakse uuesti
Mul oli külm, kui ma sõnu laususin ja üle peegli roomasin
Ja oota, oota järgmist hingetõmmet
Sinu nimi nagu jää minu südamesse
Madal haud, rikutud ajastu monument
Jää mu silmades ja silmad nagu jää ei liigu
Kuu nimel kisamine,
järjekordne ajaveetmine
Sinu nimi nagu jää minu südamesse
Kõik nii külm kui elu (kas keegi ei suuda sind päästa?)
Kõik nii külm kui sinu vaikus (ja sa ei ütle kunagi üht sõna)
Sinu nimi nagu jää minu südamesse
Sinu nimi n .....
Külmapiigad
Õue minnes mõtlen, miks
on tunda näpistust.
Kas ehk keegi kiusab vist,
on tunda külmetust.
Lume peal ei ole jälgi,
vaikus ümberringi,
kaela ümber tõmban salli,
peidan oma silmi.
Hoolimata kõigest nüüd
mind ikka näpistamas
külmapiigad vallatud
seal miinuskraadidega.
- Tarmo Selter -
2022
Iga teine armastus
Olin õitsele puhkemise ootuses pung
Kirglik ootus päikse järele
Kiir kiire järel mähkis end mu ümber
Täies elujõus kostus mu hingelaul
Äkki
Südamest käis jõnks
Kukkus esimene õieleht
Nutsin lohutamatult
Ja vaikisin pea
Kui teine kukkus
Vaid üks pisar
Kolmanda viis tuul
Ei teadnud mida tunda
Vaikus vaid
Tuli neljandagi kord
Ja ma laulsin
Valust ja õnnest
Täpselt ei tea
Langes viies
Tuimus tardus mu näole
Vaikus taas
Närbus vars
Ja kõik kadus
Valu, õnn, igatsus- kõik
Ariadne lõng
raagus mets jäätub järv
mattub lumme põld
maja taga Petasmäel
mändes nõlv
vastu lume puhtust
talve vaikust
justkui toetub hing
ainult veri kuuleb
suu kuis hüüab Sind
mus õhku tõuseb
hingelind
jah näen et rusud
süda endiselt ent usub
kui ka katki Ariadne lõng
olemas on elu kujul
maine õnn
Lumi
silmapiirini lumi valge
hingki nagu tuisk
talve vaikusesse tardub
selle puhtusest hetkeks
hardub
Esimene lumi
äkki maa sai valgeks
tee õu aed
ent mitte taevas aeg
kust surma alla
muudkui langeb
Uuest aastast mõeldes
muud ära mulle soovi
aita elul olla elus
ilus armastuses tões
kalliks vennaks õeks
olla ustav sõber
eal see taeva all
ei lõpeks
aita elul alles hoida
liblika lendu
kiivitaja hala
hahetavas kevadöös
kui teeb sind unetuks
tuppa kostev
tema kaeblev sööst
Talveilu
Väljas sajab laia lund
sajab juba terve tund
kogu mets on valges rüüs
talveilu naudin nüüd
Siin ja seal on hõbehärma
vaikus surub ligi maad
lumekapp see aina kallab
ei nüüd lumi otsa saa
Tallan lumist metsarada
jätan jälgi siin ja seal
minu jäljed pole ainsad
valge-pehme lume peal
Mets on ikka olnud püha
püham veel ta jõuluaal'
silmgi aina särab, särab
süda kuusest rõõmu saab
lume valgust vaikust
sind tänan suvi
valge juuni
su pillamises kaua
sai olla meel
sinitaeva pilvede
astrite unustuseks
nüüd öö läbi hommikuni
maale sajab valge lund
meil unuks sootuks juuli
jääks silmapiiri taha
heleroheline kevadootus
lume valgust vaikust
aina rohkem päeva
hangedena kuhjuks
mu hullud sõbrad
aastaid elanuksin
justkui teistsuguses ilmas
kus luule viinana
mida sai joodud mitte vähe
hakkas pähe neid siiski oli
suus riime maitsvaid
hulle sõpru neist siiani
hoovab päeva puhtust ja õrnust
me teame seob meid surmani kokku
sõnaga sõrmus nimetissõrmes
*
ka siis kui ilm on
hall ja raagus
ainsana vares
kase otsas vaaksub
vaikuse lõhub
silm taevast otsib
vihmalombist päikselaiku
männi tüvelt
tere hommikusse jõudnud
valgus verre tulvav malbus
elamise nälg ja iha
jah ka silma tulev pisar
12. 11. 2022