Sõnale vaikus leiti 448 luuletust
11.juuli südapäeval Luke mõisa pargis
puuks olin minemas
lendlevaks liblikaks
vanas mõisa pargis
taevasinaks läbi okste
tumeroheliseks
puude varjuks
lagendikuks mida päike
hommikust saadik on jootnud
vaikuseks sõnatuks
millel pole otsa
armsama asemel
tahtmatult kohtad
Elu ost
Ma tulin kuskilt kord
ja siia jäin
või toona hoopis äkki toodi
nüüd alatasa käin
varjuna kus inimjärjekord
loogeldes läeb kõigemüügipoodi
See küsimus mis malbelt küsisid
mind kõnetas mu igas ihurakus
sa pärisid mis kõigest tahan osta
kuid mida kosta
tükk aega vaikselt püsisin
siis aralt arvasin et parimat mis pakud
Sa ainsat tõelist väärtust- iseennast
mul annad- võtad lepingu jaoks käe
mu käed ja pilgu surud enda ihusse
ja ma ei näe
ei märka mõteldagi kauba hinnast
mul pistad arve hiljem pihusse
Nüüd lahked silmad suisa saatanad
mu omad p .....
Palju õnne, kallis!
See naeratus ja pilk ei unune eal,
kaasas puudutuse tunne nii hea
igal korral kallistuse õrna paitusega,
mis lihtsalt ajas lõppes vaikusega.
Sa oled kaunis, ükskõik kuidas vaatan,
Sinus peitumas on Eesti naise vägi,
jälle möödumas on taas kord üks aasta,
Sina elus ikka iseendaks jäädgi.
- Tarmo Selter -
2022
midagi veel
mu nägu on unustanud
Su sõrmede paituse
kõrvad sõnade helluse
õlad käte kallistused
ammu see kuhugile
aihtunud
asemel valgusest
täitunud vaikus
oksal vihma tilk
millel peatub kauaks
aknast pilk
kõik katkematus
kulgemises
hetke sisse minemises
selles lihtsas olemises
mis muutub
kas lill teab et ta õitseb
järv et on taevale metsale
peegliks puu et lehtib
pakub suvepäeval varju
pilv et on vihmast raske
mägi et purskab
põld et muutub kurvaks
kui odrast saab tühjaks
vettima hakkab vihmast kõrs
hea et suu saab Sulle öelda
oled igavesti kallis armas
meel julgeb olla harras
mis muutub kui sõnade asemel
vahel on vaikuse kõrb
tühjus mida hetk hakkab täitma
sõnade asemel eredaks läitma
20.07.2022
Vereiha
Kas kuuled ajutist vaikust
mis muugib lahti rahust?
Luhansk on langenud
ning kõike on räsinud;
me kaevikus, siin perses
oodetakse parimat igat mehes
idanaabreid peatame
nende granaate tagasi heidame;
ainult adrenaliin alles
hoian kinni milles
ma veel elus ja valmis
ringi liigun tormis;
ja laseme püssidel rääkida
et tagasi itta rinnet rühkida
muudkui kasvab mu vereiha
kättemaks ja peatamatu viha;
saanud surmatud vaenlane
olla viimse meheni on meile omane
täägid ees, edasi kiirustame
ja esimesed vigased surnuks torkame;
ulja jooksja pikali lükkan
oma käe .....
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
Erak
Olen elust liiga väsinud,
et kellegagi võistelda
ja ma pean endaga pidevalt võistlema niikuinii:
ma ei taha võistelda,
ma ei taha kakelda,
ma ei taha enda ootusi kellelegi teisele peale suruda
Sina ise teed oma otsused,
mina olen rahul ka sellega,
mis ma praegu olen
Ma oleksin suurepäraselt rahul,
kui elaksin enda elupäevad üksinda
ning vaikuses,
enda mõtetes,
inimestest kaugel, kaugel
jah ehmun sellest
Juunitanka
tee ääres leeder
üleni valgeis õites
rääk üksi sonnis
öös vaikust katki torgib
nii lihtne see õnn ongi
*
jah ehmun sellest
kui juunis heldes
aias variseb pojeng
tema järel peenral iiris
minema säeb end
kesk õitsmist pillavat
jääb äkki haigeks meel
kui jäänuks ilust ilma
tas kustuks õite leek
vastu varisenud õisi
hing lööks ära end
justkui ära läheks ilmast
kallis õde-vend
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
King Crimson - Epitaph
Sein, millele prohvetid kirjutasid
Praguneb äärtest
Surmariistadele
Päikesevalgus särab eredalt
Kus iga inimene on lõhki rebitud
Õudusunenägude ja unelmatega
Keegi ei kanna loorberipärga
Kui vaikus uputab karjed
Segadus saab olema minu epitaaf
Rooman mööda mõranenud ja katkist rada
Kui me püsime, siis saame kõik maha istuda ja naerda
Aga ma kardan, et homme ma nutan
Jah, ma kardan, et homme ma nutan
Jah, ma kardan, et homme ma nutan
Saatuse raudväravate vahele
Ajaseemned said külvatud
Ja kastetud nende tegudest
Kes teavad ja keda teatakse
Teadmised on surma .....
Veel mõned read plikaeast
ikka veel unistad pimedas
huulte puhtusest
näo piineldes surud patja
nutma puhked
akna all seistes
kuupaistega alanud ööst
vaikus hõbedane rohi
tähtede vöö nii hele kuu
lugematult taeva
kuldseid kirsse
öö mustal sametil
mis hiigelsuur
*
käe sõnade kirjutamisest
vabaks lasi otsa saanud
paber
karile sõitnud riim
varem oleks pidanud
juba tegema seda
see oligi liigne piin
armunud
tulla võid rahulikult mu juurde
ma ei karju, ma ei lõhu, ma ei hammusta
kuulan su muret, naerame koos
vaikuses räägivad pilgud
kui aju lülitab ennast välja
ja süda hakkab tööle
siis on see ajule puhkepaus
olla armastuses
olla taas tänus
tänujoovastuses
ja armunud