Sõnale vaikus leiti 448 luuletust
vaikus gehennas
ei ole minevikku
tulevikki kaotsis uduhõlmas
kruustangide vahel muljutud kolp
igavuse läte
saatuse vesi tööd ei künna
kui ees on tühi valus hing
oo laidate maha mu sälgatuse
matate soppidesse
millest isegi õhk läbi ei murra
aga keha mis hingega koostööd tegi
vaime tappis verd janunes kirikuid põletas
tema te rebite lõhki ja
toidate tähtedele
ja alles jääb vaid
hele lootus
olemise pisaraist
vaikus on muusika
Armastan vaikust
loon sammude muusikat
kuu laulab unele
kas sa ei kuule?
kesk mahajäet paiku
kui eksinu luusin ma
lagunend treppidel
tantsivad tuuled
kitarrikeel heliseb
viimaseid viise
vaikuses laulule
järgnemas laul
pakane aknale
õhkab deviise
higiseid pisaraid
suitsemas saun
vaikin. sest armastan.
ütlen. sest tunnen.
ideaalsuse armastan vaikuses unne.
Heliriin Puistamaa
Öö Minus
Öö soovib olla minuga
Olla minus
Olla ise
Ei suuda silmi sulgeda
Karges unenäo vilus
Kostab vaikne kutsumine
Kes mind hüüab
Nii tuttavas keeles
Suigutada püüab
Öö kustutab meelelt
Tänan sind võõras
Et olid mu juures
Su aeg on möödas
Ei enam sind kuule
29.01.2024
Vaikne aeg
Vaikselt äratad mind Sa,
hea on rahus ärgata.
Akna taga ilm on rahul,
linnulaulu hinge mahub.
Laual värvilised munad,
pajuoksad vaasides.
Armsad on kõik tibupojad,
ilu pajutibude silmades.
Vaikne hommik, kära pole,
rahu rohkem mõtetes.
Hea, kui jätkuks vaikset aega,
elus eneses.
Kägu "kuk-ku"
Kägu kukub kuusikus,
kaasiku ja tammikus.
Käo kukkumise kaja
kõrvus mul on kogu aja.
"kuk-ku", "kuk-ku"...
Mets on hingel püha,
seal olla hea,
kui rahu ja vaikust tahad.
Kevad kutsub metsateele
ilu nautima,
tasast metsamühinat kuulama-
Mets alles jääb ja kägugi
"kuk-ku", "kuk-ku" kukkuma.
Jalutuskäik metsas
Sa vaata kuidas päike
puude vahel sillerdab,
lumi särab vastu,
taamal kuused hõbedaselt helgivad.
Metsarajad jälgi on tipitud täis,
nii palju metsloomi
ei ole tundnud, näind,
ega nagu jahimees, neid jälgipidi käind.
Osad jäljed tunnen ära,
hallivatimees, kes metsas elab
ja kolmikhüppeid teeb oma rajal,
need tuttavad mul ammugi.
Võsavillemi jälgi ma ei tea,
kas nüüd hirmust peitu pugema pean?
Oravapoiss lumme pillub paar käbi,
minu hirm sai kiiresti läbi.
Mõtted puhtad ja meel on hea.
Kärarikkast linnast vahel lahkuma peab.
Minema sinna, kus vaikus k .....
embuses
kui valjemaks muutunud on toa vaikus,
ja me värvides üksteist virvendamas tajume,
mind kõnetab su embus, su pehme paitus,
ning hetkeks me siit nähtavast hajume.
sina tunned mind, ja mina tunnen sind,
ja ikka ma soovin, et poleks olemas mind.
mis on juhtun'd, et elul, sel puudub hind?
kas tajun ühel päeval, et olen piisavalt hoolin'd?
ma pole haruldus kui taevaskoja jäälind,
kuid pean end eriliseks, kui sa päriselt näed mind.
kõik mu nõrkused ja vead, need enam ei loe.
südamel on valus, ent meeltel nii soe.
Glögi
Kus oled sa?
Naine täpselt nagu ma
Kuulsin et ta peidab ennast kuskil kus ma ei näe,
Olen üksi ja hoian glögi käes
Jah kui ma jõuan koju teda ei näe.
Ma tahan kedagi kes on šampanja nagu ma, maasikad mida söön
Kedagi kes pühib jaburused päeval ja ööl
Kes õpetaks mind elama
Kes ei kardaks elu
Kes ei oleks lihtsasti mõjutatav rikkuse ja kuulsuse melust
Ei soovi ühtegi kulla untsi
Ta armastaks kunsti
Tuleks sõprade punti
Ta oleks nagu taim siin, naturaalne meditsiin
Ta küpsetaks hästi
Ta ütleks et kõik on hästi kui kõik ei paista hästi
Päriselt, maai .....
Impulss
Võtan asja suurelt
Taban mõtteid aju juurelt
Abstraktne maailm mida pole olemas, selleks kasutame luulet
Et jõuda kuule tuleb lasta vaakumis end tuulde
Kuni leian ma pointi miks üldse seda teen
Ema kodune toit maandab pinge ja riimide võrgustik ringena hakkab hingama
Tekitan kõlu
Lausun rütmiliselt sõnu
Liiga raske et näha
Aga tunda lihtsalt saab
Mõtleja valib oma tee
Uskuja las ta olla rahus veel
Olen sama pikk kui romaan
Mis kunagi lõppeda ei saa
Keegi ei mõista kunagi intelligentsust mida oman
Silmad kinni kirjutan ja lõppu panen koma
Imeline jõuluaeg
Jõuluajal avanevad südamed
nagu lilleõiel, kui soe päikesekiir
teda puudutanud on.
Jõuluajal rahu ja vaikus
on rinna sees,
nii leplik, nii leplik on meel.
Jõuluajal väike kurbus
liigub ringi veel
ja igatsusest pakatav on meel.
Jõuluajal on täitumas
hing ja süda rahuga,
on vast imelised jõulud need.
Vaatan sind... mõtlen kui... ammusest ajast
Vaatan sind
pilkasest pimedast ööst
mõtlen kui oleks sind ...
mul oleks trööst...
Vaatan sind
ilusam tähtede särast
küsid mult millal ma...
ütlen et pärast...
Vaatan sind
veetlevam päevasest päikesest
ütled et ootad mind...
unistad väikesest...
Vaatan sind
kenam ka kahvatust kuust
sõnad et unistad...
vaikus mu suust...
Vaatan sind....kuulan sind...
pulsilöökide kajas
lausun et mina sind...
ammusest ajast
Valge sulg
Esimene asi, mis äratab üles
on linnulaul tinavile asemel
hing sees ja meel alles
atmosfäär teisel tasemel;
hauad dekoreeritud moonidega
lahkunu omakstel need rinnas
pärast nelja aasta tundidega
on rahu määr kõrges hinnas;
maailm põles, aga seeme mullas
mudaväljakust uuesti roheliseks
kolmas ja neljas ratsamees mõllas
industriaalne kurjus oli eeliseks;
kas on au pärast elu olemas?
mis neid lahkunuid mäletab
15 miljonit hinge puhkamas
mõni rõõmus mõni igavesti kipitab;
moonipõllul nähtud varje valgeid
nagu fantoomid rahutud
iga osapool tänab julgei .....
Suhete puhastus
Sinna kus ma valgun,
Sinna kus saab valgus,
Sealt saab mõte algust.
Pole mul all jalgu,
Mis mind siia punkti kandnud. Mõtted on nii uued et mõnikord tardun.
Kas sa pead minuga sammu?
Sest ammu,
Pole mul olnud sellist rammu,
Et öelda vähkkasvajatele Ei,
Ja lasknud jalga.
Liiga pikalt olen lasknud pimedusel sisse voolata,
Olen olnud näljas hingesoojust joomata,
Südamekambrid soojata.
Kuid nüüd on sellel lõpp.
Et lõpetada õudu.
Kasvatan jõudu,
mida ennem pole endalt nõudnud. Senikaua kuni tasapisi,
Olen enda südamesse jõudnud.