Sõnale vaip leiti 41 luuletust (top)
Jõulud tulevad valged ja lumega
Alles see oli, kui lumi säras
ja valge lumevaip kattis maad.
Kuused olid üleni paksus lumes,
kuuserõõmu koju tõi jõulusaan.
Nüüd vihmapisarates maa,
tuju on veidi nullis ka.
Ei kogu rõõm saa veel kaduda,
sest jõulud tulevad valged ja lumega.
Jõulud, jõulud!
Kõikjale, kuhu silm ulatub nägema
on kuuse ja küünlasära täis.
Lumehelbeid langeb maale,
valge sillerdav on lumevaip.
Ilus on taevane vaade,
lumehelveste mäng.
Kirikukellad tuletavad meelde,
jõuluaeg on lähedal.
Ootusärevus on hinges,
tunne mõnus
tuksub südame all.
Vanaema armas köök
Minu vanaema köök on pisike,
aga ta on nii kallis minule.
Alati, kui vanaemale külla läen
on see minu suur rõõmu-ja õnnepäev.
Minu vanaema on nii lahke ja hea,
tema koogilõhnalist pisikest kööki armastan- ta teab.
Köögilaual linik pitsiline,
selle heegeldas mu vanaema ise,
Põrandal narmastega vaip on maas,
seinal ripub ajahambast puretud vana maal.
Köögiaknal väiksel,
suurte lilledega kardin on ees.
Ja alati, kui kardina vahelt sisse piilub päike
ja väikest kööki valgustab,
siis märkan vanaema põsilt rõõmuläiget,
oh, kuidas ta rõõmustab!
Köà .....
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas.
Veel sajab akna taga juurde leebet lund
On valu minus juurde võitnud maad,
Poeb hinge kurbus, muutub meelelaad.
Tunnen-saabunud on lahkumise tund.
Ei tea, miks päevast-päeva unistan vaid surmast
Ning plaane teen, kuid ümber mõtlen tihti.
Kas on mu soovidel ehk liiga mitu kihti?
Võiks hoopis joobuda ju sinu hurmast!
Teen valiku, nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas
Ja hiljem metsaveeres vedeleb mu laip.
Jääb katma mind vaid valge lumevaip.
Ei leidu kedagi, kes oleks mind seal matmas.
Kaose Sümfoonia
Sõnad- kui pisikesed tükid:
Lükkan nad kokku;
Hämaruses Eluküünal süttib;
Kildudest Mosaiik;
Deformeerunud vastused;
Kiljub sees osariik;
Evakueerun lahkusest;
Silmustes Seks-Apiil;
Deklareerin maksudes;
Ampfiibsed; motoorsed;
Trampliin S.O.S Morset;
Marqii Partii Monotoonses;
Maskiballilt Joostes;hommses;
Taktis langes; Pomme;
Vormimas Normide Vorme;
Kolisin Ära soome: Toodete Koorem;
Pommivarjenditega Hooned;
Hulganisti Volte; purjus somme;
Puhtaid Kopse; ei ole kadekopse;
Ei ülba; endal pusal okse;Ei ole
kauneid roose; neid nopin...
Teisel pool lahte Soodest; .....
Lootus
Nii intensiivne, kui kevadine rapsikollane põlluvaip,
Nii sügav, kui meresinise toon,
Nii mõnus kui esimese oma aia maasika maik,
Just selline on see, mu südamesoov.
Nii oluline, kui on oma käega korjatud põllulilled,
Nii tähtis, kui on see esimene suudlus,
Nii puutumatu, kui on õhtutaeva pilved,
On see alati jääv lootus.
Väga külm talv
Külm keerutab lumehelbeid tuules,
Kõrvetav külmus, nagu jääs külmkapp.
Puud küürutavad raskete mantlite all,
Talv tantsib looduses oma külmavat tantsu.
Külm hammustab, kui sammud välja astud,
Igast hingetõmbest saab aurav nuustik.
Jõed tarduvad, jäätuvad, kui aeg peatub,
Valge vaip katmas maad, lõputu külmiku suutäis.
Igavene talveöö, täis tähti säravaid,
Külmakraadid madalamaks kõiguvad.
Aga südames soojust ja lootust peituvad,
Väga külm talv, kuid ilu ei haihtuvad.
Valikute küsimus
Sumedad suvehommikud meenutavad mulle ärkamisi
vanaema korteris
vanaema-vanaisa voodis
eraldatuna, kui ärkasin seal "valgete rooside" peale ülesse
ja ema askeldas juba köögis
Ei tea, mis tunne on oma vanemaid matta,
oma õde matta
ja seejärel ka pärandusest ilma jääda sugulaste valede valikute tõttu
Aga see kullasärane hetk on mul mälupildis, mälupangas ja seda minult keegi ära kustutada ei saa
Vanaema juures olid alati pastapliiatsid,
laste pliiatseid seal polnud
ju ma midagi punase söögilaua taga kritseldasin:
maju ja autosid, neid oskasin kõige par .....
Kolmapäev
Üles tõustes kiiresti
viid pilgu aknast välja,
miski tõmbab sinnapoole
süda aimab halba.
Nähes jälle lumevaipa
katmas autot, teed,
mõtled kohe: "Tõesti aitab!"
kurjaks muutub meel.
Sätid ennast õue siis,
läeb selga talveparka,
saapad tõmbad jalgagi,
ei jäta mütsi panemata.
Läbi lume sahiseva
sätid sammud sinna,
kuhu on nüüd täna vaja
õigeks ajaks minna.
- Tarmo Selter -
2023
MANOWAR
Ma kuulsin teraskotkast maandumas
ja sinist vaipa ette kandmas
ühe žanr ülimpealikele
kellel õilis külaskäik eestlastele;
me olime tol õhtu kõik koos
rahvast eri vanuses ja soos
unibet arenal kummardamas
taevaliku väge tajumas;
sõjapasunad hüüdsid nime
mis teeb nägijaks pime
kurdid kuuljaks ja tummad häälega
kostmas MANOWARi nime tulega;
mu ekstaas tõestas
et midagi maagilist saanud
olen justkui välku hoidmas
ja motivatsiooni leidnud;
minna jõusaali ja tõsta 1000 tonni
kasvõi nüüd lava ees
bänd andis edaspidi motivatsiooni
olla kõikvõimas mee .....
The Doors - The End
See on lõpp
Ilus sõber
See on lõpp
Minu ainus sõber, lõpp
Meie keeruliste plaanide lõpp
Kõige, mis seisab, lõpp
Ei mingit turvalisust ega üllatust, lõpp
Ma ei vaata sulle enam silma kunagi
Kas kujutad ette, mis saab?
Nii piiritu ja vaba
Hädasti vajades
Mõne võõra kätt
Meeleheitel maal
Eksinud Rooma valude kõnnumaal
Ja kõik lapsed on hullud
Kõik lapsed on hullud
Ootavad
Suvist vihma, jah
Linna servas on oht
Sõida Kuninga maanteel, kallis
Kullakaevanduses imelikud stseenid
Sõida maanteed mööda läände, kallis
Sõida maol, sõida maol
Järvele, .....
Väsimus, suur väsimus
Olen nii väsinud, et keha ei liigu,
tunnen end nagu väike tigu.
Tahaksin magada.
Ma ei jaksa kirjutada.
Kus on mu uni õhtuti?
Miks krigiseb see kummuti?
Tunnen end nagu laip,
vedeleksin põrandal kui vaip.
Miks pean koolipingis istuma?
Miks ei võiks ma aihtuda?
Võiksin vaadata unenägusid,
nautida hingepausi.
Eelviimane hetk
Nõnda kui armastatu
kasutab sind
eelviimasel hetkel
on hell
ja osavõtlik
täidab kõik sinu soovid
fantaasiad
hetk enne lõplikku otsust
on sinu vastu nii kena
Nõnda ka elu
ja surm
mängivad
veel eelviimasel päeval
antakse lootust
paranev enesetunne
lubab sirutada huuled
andke mulle klaasitäis vett
sellega ma paranen
Mineja ei tea
ei tea ka ärakasutatu
et see viiv
on üürike preemia
pika truu kannatamise eest
ootamise ja lootmise tasu
uskumise alandlikkuse
See on pisike helge õnnis moment
enne kui lõplikult
vaip jalge alt kaob
ning ta ühes
oma .....
Sa oled..
sa oled kui soe suvehommik
nagu jaanipäeva ere lõke
südasuve lõhnav heinapõimik
või aeglaselt tõusev päike
sa oled täis sügise sooje toone
nagu vihma vaikne sabin
ilus lõpp laste muinasloole
lehtede tasane kahin
sa oled kui päikest täis talvepäev
nagu valge lumevaip
lumetippudes suusamäed
uisuplatsilt saadud kaif
sa oled kui tärkav kevadlill
nagu kollane vaip mis õuele toodi
lume alt piiluv roheline murukild
sa oled sooja kevade moodi