Sõnale vale leiti 831 luuletust
Crickle K susserdamine
Hommikusöögiks suubusin tanklasse
kus täna sõbrapäeva matkimine
sain kohvi, esimesena järjekorda sisse
toimunud kliendiga venimine;
mindki võttis vastu naine
keda enne näinud polnud
see päev eriline ebamaine
ta säravalt naeratanud;
"sõbralt - sõbrale" tehing
teed võõrale kohvi välja
ei mõistnud mis on see ring
see süvendanud mu nälja;
sest susserdamine segadusse ajas
mingi kohvi välja tegemine teistele
millega firma raha teenida vajas
mil, pidi tasuta kohvi niigi olema mulle;
sai valida, kas ei tee nii
tädi manipulatsioon viisakusest
kestis ja os .....
Jou, Europark!
Mu töökaaslane tõmbas mahvi
tuli ja vaatas, et sai trahvi
IKKAGI siis, kui kell olemas
aknaklaasi taga seal samas!;
aga kontrolöri ei koti
kui tahab teenida soti
pärast tuisku kella näha polnud
läbi klaasi, aga ikka pannud;
autoomanik, kes nüüd vaatas
et mida vittu teda ootas
soti eurot tema hind
perses SITAKS suur pind;
lihtsalt jäetakse kollane paber
isegi minul on sellest siiber
kontrolöril olemas jalgu ja käsi
aga ometi pole tal ajusi!;
WTF nagu, kes sellise palganud
et pole lund ära võtta viitsinud
ja vaadata, kas kell olemas
selle asemel omanik t .....
Tiina ja Miina rääkisivad elust
Tiina ja Miina - nad rääkisivad elust:
üks rääkis melust, teine hingevalust.
Kõrvale jõivad ühe pudeli veini,
tegivad pilte - said feissaris feimi.
Üks rääkis lastest, kes õppisid USA-s,
teisel olid mehega suhted naa pusas.
Algul nad naersivad,
pärast ka nutsivad,
südaöö paiku
veel strippari kutsivad.
Andsivad talle oma viimase raha.
Hommikul olla oli paha mis paha!
17.01.24
Kollane kuu
Ma igatsevalt vaatan kollast kuud,
ta tundub täitsa oma.
Ju näinud sünnist saati seda kuud.
Ma igatsevalt vaatan kollast kuud,
mis vahel väike, vahel aga suur.
Kesköösel süda igatsusest kurb.
***
Kus oled, kuu, kus oled?
Ma täna sind ei näe!
Ei paista sinu helget palet,
kõik pimedaks on jäänd..
Puud, tänavad ja rajad,
mida ennist näitsid sa..
kõik järsku tundub vale
kõik järsku tundub vale!
Sind enam siin ei ole
ja mind enam pole ka.
september
mulle tundub,
et räägime ühte keelt,
hoides mind
silitab ta igat mu meelt.
laseksin viia end tal kõikjale-
ilusale tänavale keset Itaaliat.
ta minus üles äratab
looduse sünnitatud maagiat.
kui oleks ta lõhn,
siis oleks ta sügis, mu lemmik,
ja nagu kindast võetud käel,
on hingel soe, nii meeldiv.
ta paneb mind tundma värve,
ja muusikast saavad pildid,
näen taevast langevat tähte,
mille soovi talle kingin.
Tähine taevas
See juhtus juba ammu,
kui ta astus vale sammu.
Aeg ei toetanud teda enam siis
ja kõikjal saatis teda üks õnnetu viis.
Ta lonkis üksi tänaval.
Tema päevi saatis lõputu kurbus.
Kõik oli hägune ja vale
ja ta aina murdus.
Siis õnn pöördus taas.
Tuul puhus laiali kõik sudu.
Teda jäi saatma respekt
ja üks ilus lugu.
mai 2019.a.
noorkuu ja vein
üksinda kodus lage ma vaatan,
ning nahalt kakun koorikuid,
veiniga masendust maandan,
see kuu on taevas noor, kuid
kõik nii vanaks on mu ümber jäänud.
nii vanaks, et meelestki mul läinud,
millest mõtlen'd, kus olen käinud?
kõik, mis me ümber, siin kord lõppeb.
vahel nii vara, pole elugi näinud.
proovin endale nii mitte teha,
kinni minusse jäänud kõik see raev ja viha,
tarbinud ma meelemürke,
enam kuidagi ei oska olla ilma.
millal viimati vaatasid mul silma?
pistma pean su teadmata rinda
kõiksugu mõtetega, see on nii väsitav.
tunnen, kuis kõik see mu ümbert .....
Kookonisse *
Ma sulgun kookonisse
selleks ju talv ongi ju,
eksju
mitte põgeneda sellest krõbekülmast
ahju ees istumise valgusest
kus soojendad oma käpikutest välja võetud käsi
Ma ei jaksa enam
mu lapsepõlve read kiirusest,
mida kirjeldasin südamepuperdamise kaudu
lööb eriti tugevalt esile
Ma tahan Koju (kuskile)
sest ma ei jaksa hekseldada neid heinu,
mida mulle ette söödetakse
vaata seda ja toda mustrit,
nüüd siit ja sealt
ma pole savipottide valmistaja
anteeksi
Need, kes mind poriga loopinud,
ei saanud aru, et lumel on puhastav jõud
ja külmus teeb meid nooremaks .....
sula
palju sulasid enne
peab ära olema
kui pung oksal
muutub leheks
kõik jäätunud ojad
pääsevad vulama järve
põld ärkab päikesest
toas sumisema hakkab kärbes
lume kõrvale päeva
juurde tuleb teisi värve
koos valgusega aknast
igal hommikul
tuppa tuleb lume
sulamise ootus
alles siis kui lehed puudel
saanud suureks
kaob kurgust
talv otsa olnud
kevadjanu valus
Jõuluvana jäi hilja peale
Et oleks iga hommik kink sinu ees
peab oskama maagiat jõulumees
ja tipptasemel on teadus
kõiki peresi külastada on seadus;
aga õnnetusi ju juhtub
mõni sureb, mõni töölt lahkub
ja kallid põhjapõdrad
on stressist kõik nõdrad;
andsid loomakaitsesse
enda nimed kõik sisse
nüüd pole ustavaid ratsusi
on mobiilsus läinud putsi;
ja nii häda on lahti
aga ei aja kõveraks rühti
Joulupukki, kellel häid ideid
täidavad päkapikud nõudeid;
paneb kõik 12 tüdrukut - poissi
saani ette ja silmad kissi
ta alamad ajasid
piitsahoobiga minema hakkasid;
kõva tepe .....
Olevik ühele igavesti surevale surematule liblikale
Plaanides mitte siia kauaks jääda,
on imelihtne neid sõnu sääda.
Sündides liblikana elaks vaid loetud päevad,
kuid nüüd ma vaatan, kuidas sajad aastad mööda läevad.
Ma elan kui liblikas, ehk ka kui lind,
sest vabana on sündinud minu hing, millel puudub hind.
Ma unistan, unustan, usun ja nean,
ja kõige vabamaks hingeks end pean.
Ma põletanud olen oma iidse silla,
ja loodan, et oma tulevikku ma maha ei pilla.
Mis sest, et elan vaid loetud päevad,
oleviku tunnid ju siiski ruttu mööda läevad.
Mida me tahame?
Mida teha saab üks inimene oma riigi heaks?
Kes üldse meist keegi sobiks rahva arvates me riigipeaks?
Kes üldse kannataks kogu rahva laimu?
Kas nõnda üldse on asjadest võimalik saada aimu?
Kas leidub üldse keegi, kes kõigile sobiks?
Või kas riigipea ametit peab rahvas lihtlabaseks hobiks?
Kas otsime me perfektsust kaosest, kus kõik nii inetu?
Või soovime me näha kedagi, kes oleks rahvale tundmatu ehk teisisõnu nimetu?
Mida me üldse tegelikult tahame?
Kelle sõnu kuulda tahame me rahuajal?
Kellelt abi paluksime, kui eksinud oleme rajalt?
Miks keegi ei aita meil otsu .....
Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja .....
kirjutamine
pole elavat juhan liivi, pole stiili, pole riimi, pole feeli
see lause on kõigi nende vastu, kellel siin on jaksu aga valitseb tugev ideede nappus
peaks õppima parimatelt
luule on osa minust
kuigi tglt aastal kakstuhatkümme, polnud mul esinemise vastu tõmmet. olin häbelik.
tahtsin lihtsalt ennast mõtetega privaatselt tunda ja kartsin isegi klassi ees mõnda luuletust ettekanda, arvasin et keegi ei saa aru minust.
aga nüüd olen õige tüüd. räpin rohkemate eestlaste ees, kui soome töölisi saabub üle vee.
kui ma olin noor. olin fänn meie mehe igast loost. nüüd olen ise ho .....
Ilves pühib Läti tolmu käpa alt
Kas siis 8 (aastat) on õnnetu number
et järgmine paar rohkem koos pole?
Misiganes peidab see kamber
mida kaslase peast välja ei tule?;
ja miks, kohal puudu põhjus
"oma teed mõlemad lähevad"
ehkki Toomas meediale näugus
et kiluvargad arengus tagasi suubuvad;
Lätis 5300 töölist maksuametis
ja see pidi kaootiline olema
kui Toomas Ievale käpaga andis
siis nüüd intervjuus see taas tulema;
ise prillidega onku abiellus
ihates NATOga end siduda
enesekeskne tegu enda elus
kusagile kõrgemale vaja asuda;
tuleb kodumaa pessa tagasi Ilves
kes pühib Läti tolmu käpa .....
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
Miraaž
kõik kirjutavad kellelegi
see kõlab nagu lõputu nutusein
või rõõmuplatform
oleneb, kuidas seda võtta
kas oled ikka peateel
või kaldud rajalt kõrvale
kõik, mis enne olnud tuhastub
ja saab uueks, kui annad sellel loa
loa olla ja loa kasvada
peeglist peegeldub Su nägu
nagu miraaž
isegi silma vikerkestades on näha tuttavat
sära ja sädelust
mingi ühinemine, kus muutud sootuks teiseks
ega pole aimu enam, kumb neist kallistavatest varjudest oled sina
kuidas jagada eluraskuseid nii,
et need ei muutuks koormaks
ka mõlemal lenneldes ka langevari avaneb
ma vaat .....