Sõnale valge laev leiti 27 luuletust
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
...
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
...
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks.
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda un .....
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
Bathory - One Rode to Asa Bay
Üks mees ratsutas läbi metsa
Alla Asa lahele
Kus draakonilaevad merele sõitnud
Rohkem kordi kui keegi suutis öelda
Et oma silmaga näha imet
Mida inimesed rääkinud suust suhu
Kõikvõimas jumal
Oli saabunud võõralt maalt
Kuuldused rääkisid mehest
Kes oli tulnud merede tagant
Kandis kaelas kullast risti
Ja rääkis rahukeeles
Ta oli tulnud koos võõraste meestega, kes kandsid
Lillasid särke ja pitsi
Ei lõhnanud õlu järele, vaid lillede
Ilma habemeta
Julge mees, kes kandis risti
Rääkis kõigile Asa lahe inimestele
Et kõikvõimas jumal oli saabunud
Kõi .....
Eesti on ja jääb
Sinine on meie taevas,
must on tume metsaviirg,
lumivalges pilvelaevas
kõrgel pilvepiiril siin
vaatame, mis meil on olnud,
mis on varsti tulemas,
Eestit ümbritsevad ohud
sellel tuulepealsel maal.
Eal ei suuda ükski vägi
murda rahva tahet,
kes näeb ajast aega läbi
levitatud valet,
hoides vabana me hinge,
meie kodumaad,
aeg teeb ikka omi ringe,
Eesti on ja jääb.
- Tarmo Selter -
2023
Tänutundes oma esimesele õpetajale
seesama aabitsavalgus
igas klassitoas
seal kus elu algus
hommiku koldses joas
seismas keset aega
õpetaja
vette juhtimas laeva
purjesid hõbetamas
kuis plagiseb vastu poorti
sinimere laine
tuul rebib purjesid hooti
hing tormist aimleb
krigiseb randudes kett
millega ankur lastakse vette
valgeid pilvi lagedat vett
kui küllalt oldud retkel
seesama aabitsavalgus
mis oli rehetoas
tema kuldne malbus
ülal aja kohal
Leian end toolil tukkumas
Kuskil kaugel kuulda on
koolikella kaja.
Ta nagu tilisev kelluke
varakevadisel ajal.
Kirjud lehedki juba
langevad teel.
Varsti jalg tatsub
uuel kooliteel.
Linnudki sädistavad
täies hoos
ja mõnus tuuleiil puhub
lõunakaare poolt.
Paljudele uus on rännutee
kurvalt võib mõnele lõppeda see.
Vahest nii karm on
eluke.
Rukkipõld kui meri lainetab
eemal kajakas kisendab.
Üks laevuke on rannast lahkumas
valges purjes seal valendab.
Üksik majakas silma pilgutab
laevukest ta teel valgustab.
Päike on silmapiiri taha kukkumas.
Leian end kamina ees
tukkumas.
Slava Ukraina
Varastel on pikad näpud
pikad ahnitsevad käed
varastel on tuumanupud
jõhkrad relvad suured väed
Läksid varastama taevast
võtma tükki jõest ja merest
tankist lennukist ja laevast
kostiks lennutasid terast
Läksid vargad silmad näljas
mõtteis juba jagamas
näpud kuldses viljaväljas
väiteis rahu tagamas
See turulkäik- kui poodisõit
justkui telliks väikse viina
justkui kergendanuks põit
kuid kõlab: "Slava Ukraina"
Metalli verd ja laipu kuhjub
tulgu aina- juurde mahub
iga uuem rünnak luhtub
kallilt saabub lõpuks rahu
Miks sa sõdid vene .....
Mina
Liigun tuulena üle taeva,
paitan pilvedena õhku,
seilan kaugel tähelaeval
öösel koidikule vastu.
Voolan ojadena aasal,
sajan vihmana alla,
talvel valgel lumevaibal
päästan külmaiilid valla.
Nõnda vaikselt liigun ajas,
kaugel kõikjal kõiksuses,
olen olemas siin täna
oma kaotustes ja võitudes.
Elan meeltes ja südameis
ka siis kui mind pole,
kuni vastu tuleb ajasein,
vajun meeltest kaugemale.
- Tarmo Selter -
Filosoof
Uus imeline päev
Hermanni tornis lehib lipp
sina oled kapten ja mina olen laev
olla filosoof on riigi tipp;
hoiad seljas uhkeid rõivaid
ning ees meelitav naeratus
loeb enda hõlma alla koguda usaldavaid
ja kuidas kätel on kopetentsus;
(Refr):
oled täiuslik, jah see tõsi
aga ilma kuulajateta oled eikeegi
sest kui südaetunnistus lonkab
kaotad autoriteedi;
ainult õige poliitik on see
kes suudab kõike õlal hoida
sest kui õigeid otsuseid ei tee
saad poodiumilt kuristikku kukkuda;
sest su rahvas on su käepikendajad
nad on kui su mõju raskuseks
ja kaob plangult .....
Minu kallis tuul
Ma ootan sadamakai ääres
Sinu valget laeva
Aegajalt vaatan pilvi üles taeva
Kas südamega kuju paistab
Seal? Kas oled ikka
Kindlalt selle laeva peal?
Ma mõtlen et kui sind näen
Kas torman sinu juurde
Käed harali sind haaran
Kalistusse suurde
Ja suudlen pikalt sinu huuli
Põski käsi...
Sa tead, et sellest ma ei väsi..
Sest olen oodanud sind pikalt,
Kalendrisse kriipse vean
Sinust sissekanded-
Päevikus on read
Ma armastan sind suurelt
Ja sinust hingan tundes
Tasa mälestuse lõhna
Avatud südame aknast,
Mis on Sinu jaoks alati valla
Ka tuules vihmas, kui
Vihma .....
Mõtted
Mu sees elab väike saareke
kuhu mõtteid võin lasta lendu
Mõtteis mõlkumas ka valge laevake
saaks ometi pühitud maailmamuredest
valu ja vaevake...
Kuhu jääb see kaua oodatud laev
mida kõik nüüd ihkavad taga
Maailmas pole ei otsa ei äärt
mured ära minna ei taha
Mu aiasopis
Mu aiasopis puhub tuul
ja väike aken hingelt maha vajunud.
Lõplik pakane, see suur
on mu aia poole teele asunud.
On kured maha jätnud pesad
mis mu korstnapitse ehtisid.
Pooleli jäi eine - terad
mida linnukesed nokkisid.
Poolikuks jäi valge aed
hoovilt kadus laul ja naer.
On lagunema hakanud laed
ja lombis uppus puukoorest laev.
Logisema jäigi värav
mille kaudu minust lahkusid.
Ma ei suutnud parandada ära -
ja nii toad mu südames siis jahtusid.
Mina üksi seisma jäin -
kuhu minulgi on lennata?
Niitmatagi on jäänud hein
olen osanud elu peljata.
Mina üks .....
Tühjuse Tühimik
Lootes, et tagastad; sest midagi minust olid varastand;
nii pea kui ütlesin, et sind armastan; valusam kui maksakas;
uni läinud; keha väsinud;tormi tuulest räsitud;rinnus tukse;
mille tundesse mässitult; kärsitult; läksid mu; minutid tunnid;
Päevad; tundes endiselt kui juhmilt; aru saada asjadest suutsin;
kisendan unistuste eest kurdiks; teades vaid; et iga päev muutlik;
kuristikku hüppama mind sundind; põhjast leides rahulolu;uue trepi;
Saabub valu; sest ükski vana enam ei kehtind; jäänud vaid pühendus;
mis sülje mu suust; külmetanud; kristallseks;mis peegeldab kuu va .....
eksisteerib rahu ja kaos
eksisteerib siin rahu ja kaos
neil seintel nimed on kriipind
küünla valgel loed kes viibind
otsinud väljapääsu igast praost
valgust - millel määratud elu hind.
saatuse kaalud ei kehtesta end
hoopiski on balansist väljas
ootab ees tasakaaluta lend
lummavalt tühjad kosmilised väljad.
mäletad sa nüüd veelgi neid radu
kord unistasid reisida nende taha
soovisid alati peale tähtede sadu
astudes laeva jättes elatud maha.
eksisteerib siin rahu ja kaos
oma initsiaalid siia kriipind
küünla valgel loed olen viibind
minu elu on nende hingeliste koobaste hind
la .....
kesköised laevad
veereb päike õhtul pilvede taha peitu
kostub õuest veel maanteel autode sumin
tänavavalgustite kumal pimeduses ei heitu
naaberkorterist unejutuks ühtlane häälekõmin.
puud aknast sisse varjudega poevad
okstega joonistades seintele maailma
sekundid seal päevadeks nad loevad
vajub uneliiva raskus kiiresti silma
veavad meid reisijatena teise ilma
kesköised laste veavad kaubalaevad.
hommikul ärgates kas enam mäletad
kaadreid mis sai mõtetena nähtud
mustvalgena - värvilisena hääleta
emotsioonidele kogetule öös lähtud.