Sõnale valge leiti 587 luuletust
Valge tuvi
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maailm laotub
pillapallakil on ilm
Eestimaad nüüd aita kaitsta
meie valge Rahulind!
Tule taevas appi, aita!
Rahutu on maailm!
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maake ägab
Laota tiivad!
Palun Sind!
Veel valge
Mil ei tõmba valget asja ninna
on üks valge asi maa vallutanud
sest, kui tahan sõita linna
on palju lund alla sadanud;
ei kujuta ette hommikut
mil tahan tööle minna
et on kohata ummikut
kinni jään hange sinna;
ja, uhhh kui hea
et onu Sahk tuleb ikkagi
mida teeksime ilma, ei tea
muidu lund lükata ei viitsi keegi;
talv on talv, jutul lõpp
värskemat aastatega sellest pole
sulaga praegu on STOPP
elasid esivanemad sita üle...
missasja siin ikka soiguda?
Valge talve valge uni
Kuskil kaugel talv veel magab
laugudel valge härmatis
silmanurgas jäine pisar
Ons tal süda kusagil?!
Valge uni on nii magus
lumes kapvad hobused
Lakad hõbehärmatised
nahk on siidist siidisem
Maa ja taevas valges vatis
valged virmaliste keed
Kuusirp jäiselt taevas rippu
ei kasva,ega kahane
Valgetiivulised inglid
valge tähesära sees
kümblevad ja keerutavad
Varsti Maa poole teel
Kuskil kaugel talv veel magab
laugudel valge härmatis...
Mina ootan juba ammu
Jääpurika tilkumist
VALGE KUU.
Verlaine’i järele.
On üle metsa
nüüd valge kuu
ja okstes sosin
käib otsatu
lehtede varjus.
Mu armas, ainus!
Kui sügav peegel
on tiik täis vett,
kus paistab paju
must silhuett,
tuuluke nutab.
Nüüd unistagem!
On nii kui valguks
suurt vaigistust
ja õrnust alla
kõrgustest, kust
siravad tähed.
Oh õndsad tunnid!
VALGE KÄSI.
Vastu aknat tuiskab lund:
ei saa und, ei saa und!
Olen naisi vist näinud vähe:
meelest üks valge käsi ei lähe!
Nagu marmor, meistritöö:
vilgub ja välgub läbi öö!
Tuksub süda ja kuumab palge:
küünarnukini paljas, valge!
Ah, üks mõte südant sööb:
kelle ümber see käsi lööb?
Kelle kaisus ta praegu magab,
kellega armu ja kirge jagab?
Käänlen, ei saa uinuda,
nõnda üksinda olen ma.
Nõnda palju mul tuiskab põues,
kõle on toas ja vingub õues.
Mis küll ihkab, õhkab rind?
Valge käsi et vaigistaks mind.
Tuleks ja kallistaks salakesi,
huultele .....
Valge põrgu
Rööbastel ikkesse välismaal
rongid viivad neid edasi
uus kodu on nüüd Siberi taigal
nad ei vaata tagasi;
kõrged müürid ja okastraadid
on põrgu valge välisilmas
sääl kohal NSVL oponendid
ohvrid orjavad külmas;
toimub halastamatu kontroll
gulagite elud vähe loevad
jääda ellu on isiklik roll
hauguvad karu suurused koerad;
alla sajab verd ja lund
küüditatud koju ei saa iialgi
humanism on hääbunud
ja surnute valu ei lõpe kunagi ...