Sõnale valge leiti 1034 luuletust (uued)
Piimalimonaad
Mul on mõte, mis kõhtu sobib
energiat täis teid kõiki loobib
akusid uue maitsega laadib
kaloreid kõvasti praadib;
kui teed sporti, muidugi
on lihaste kasvule tugi
uus maitse hea olla ei pruugi
mineraalide ja muu paljugi;
suveks saab uus äri nimega
"Piimalimonaad" mullidega
ehk kihisev valge valkudega
nagu jäätis, mis vitamiinidega;
natuke kaneeli peale
lahendus tervisehädale
annab jõudu igale eale
teaduslik ime tuua kasvõi laadale;
ise surusin ja pressisin
iga öö ja päev kogusin
üles - alla liikus masin
ja patendi ka kirjutasin;
jah, Piimalimonaad, .....
aprill, kolm tankat
kardan juba neid
öid valgeid mis une mult
võtavad hõõgub
vahel hommikuni kus
padi kukub voodilt tekk
*
hanede tiivalöök
pea kohal õhus
Emajõe luhal
tuletab meelde taeva all
tagasi üleni nüüd kevad
jõest voolavast
valgete pilvedeni ülal
*
nüüd kased hapras
õrnrohelises vines
päev sinitaeva
suures sügavas süles
pea tõstad sellest üles
*
maituli praksub
õhtut täidab lõkkesuits
et eha järve
värvib kodukaku huik
üksik kusagil kaugel
Arvo Pärti kuulates
Arvo Pärdi/ Alinale/ kuulates
Su valgete mustade
klahvide helisid
sisse ja välja hingates
poisiea unund puhtus
verre tagasi tuleb
uuesti kui läheksin hõlmad
vöö vahel hommikul päeva
nii kerge on mu jala aste
nii sätendav rohus kaste
kui paadi lükkan kaldast lahti
jõe veele koos temaga oma meele
teades taeva all alles on
avarus ja elu kuldne heldus
inimeses kadund pole elu vastu
leebus aja vastu helgus
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Veresadu
Jüri suu puhub alla lund
ja see tähistab see tund
kuis tulnud aeg ära
teha suurt mära ja kära;
nagu valget täna alla kallas
ja tehti tuld igas asulas
võõra veri maad kattis
mõis ja kirik põlemas;
täiskuukuu särab taevas
selle vägi nii kirevas
mis rahvale jõudu annab
toimikutesse tegu üle kannab;
on veresadu ühine sellega
mis teema tähtpäevaga
puhtaks maa kurjusest
risti kandvast võõrastest;
hõimutantsud ümber lõkke
ja mõõkade torme avalikke
ümber kodumaa metallidega
tuleb tasumistund hobustega;
au ja vabadus soosis tegu
taastada neid ae .....
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
Minu väike nurgake
Mul on üks väike nurgake,
kust panen oma mõtted liikvele.
Seal nurgas on üks lauake,
laual kohvitassike.
Laual lamp kui päike ere,
valgust annab mõtetele.
Paber tühi on mu ees,
mõtteid palju pea sees.
See nurgake on mu mõtete tuba,
seal kurvastada ja rõõmustada end luban.
Mu kaaslaseks on valge paber,
kuhu kõik mõtted kirja panen.
Armastan seda nurgakest ,
rõõmustan ja kurvastan südamest.
Nurka peitu ma ei poe,
nurgakeses on hingel hea ja soe.
rohi kulust
rohi kulust juba
läbi on kasvanud
ülal lumepilvede asemel
kahused valged pilved
teed tahenenud kased
hiirekõrvul millegipärast
hüütakse säärast miljonite
aastate pikkust loomist
taeva all kevadeks
koos olla selles kulgemises
kus võilillel õies kollane leek
puudel heleroheline
suureks kasvab leht
Emajõe veega
pesed hommikul nägu
männikus õhtuti kukub
kaua kägu
ah, neid
ah neid valgeid öid
kui valgus päevast
öösse mina ei taha
päiksehõõg ei jäta
tunde maha meel
värvidest ja õitest
saada ei taha vabaks
jääb puutumata voodi
kiljub õnnest hetk
kui kasel lõhnab
suvevihmast leht
sealpool seda silmapiiri
me kohtume emmates
veel mu arm
haihtunud me ümber
siis see aeg on karm
Sirelite õitsemise aegu
Ootan sirelite aega,
nende lõhna magusat.
Juba tunnengi end
seitsmendas taevas olevat.
Sirelid kui õitsevad,
siis kaunid ajad meenuvad.
Armsam mulle ikka tõi
valgeid sirelid.
Kevad kingib kauneid hetki,
jäävat ilu südame peal.
Valge sirel kui see õitseb,
siis kaunid mõtted on Sinu peal.
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
Merest ma mõtlen
Armastan sind meri,
sinu imelist kohinat,
sinu valgeid lainteharju,
mis rannale loksuvad.
Armastan sind meri,
sinu valgeid kajakaid,
vahel su süngust, mu meri,
kui südames põletab.
Armastan sind meri,
sa oled mu majakas,
kui kurbus rõhub hinge,
sa teed mulle näitamas.
Armastan sind meri,
oled püha mu südames,
sinust leian rahu,
oled ilus mu mõtetes.
Talv tembutab
Kaua talv veel oma nägu näitab,
oma haardes kevadet kinni hoiab,
päikest lumepilvedesse tirib,
aprillinalju viskab?
Kaua talv veel jäist sõrme näitab,
lumehelbeid taevast lennutab,
valges lumerüüs ringi kondab,
kevadest kõrgemale end upitab?
Kaua veel...
verisulis tüdruk
tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist
läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele
jääb üle vaid loota!
vol. 2
tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...
läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta .....
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....