Sõnale valge leiti 1031 luuletust
Kevad südames
Sinilill. sinilill,
sul on ilus sinisilm.
Ülane, ülane,
sul on valge kaelakee.
Päikene, päikene,
sul on soe põseke.
Kaseke, kaseke
sul on magus mahlake.
Linnuke, linnuke,
sul on kuldne nokake.
Kevade, kevade,
oled armas minule.
Kevade, kevade,
oled sügaval südames.
Teel lomp
nii puhas nii hää
tunde vaatama jäädki
kulus heinamaa
kuis päikest joob
sina temaga koos
lume alt vabanend maa
päiv nõnda helde
õhtuni hetke seda loob
*
teel lomp
kase oksal vihma tilk
ja ma ära ei saa silmi
taevas täis kui
valgeid pilvi
räästas laulab
solk-silk silk-solk
Raamatu kord kätte võtsin
Raamatu kord kätte võtsin,
meenutada jälle püüdsin,
millal oli käes see hetk,
kui raamatus sai pöörat´ leht.
Kaane lahti tegin veidi,
valgeid lehti näha saingi,
kirjareas on ülalt alla
tähemärke lastud valla.
Pilgu lasin ridadele,
luulele ja lugudele,
põnevust sai täis maailm,
puhkas meel ja puhkas silm.
Korra telefoni võtsin,
heledat ekraani vaatsin´,
raamat siiski tundus veel
põnevam kui facebook see.
- Tarmo Selter -
2023
mu lapsesuu küsib
kuidas see taevas
küll külateel lompi
ära mahub
tee ääres oksad
raagus puult
Emajõe vette need
valged kohevad pilved
mida Peipsi poole
vees puhub tuul
elanud olen mõnda aega
Ikka veel sellest aru ei saa
mis siis et vaatad seda
taas ning taas oled
lombi kõrval kükakil maas
Kannatlikkus
ma proovin harjuda mõttega,
et vaatad mind
isegi kui mu esmane reaktsioon on "ära"
"ära vaata, ära tee, ära tule"
inimesed kardavad haiget saada
sellepärast nad ära'tavadki
hirm valu ees on nii suur
et pigem laduda müürid ette
või ehitada endale kõrge torn
ja siis fantaaseerida ja osaleda ulmejuttude konkursitel
et seda tekkinud painet enda kehas välja saada
või kirjamusta kaudu kehast välja uhuda
ma proovisin ennast peita
seni ei ole õnnestunud
seal, kus astun varju
ilmutab ennast valgus ja kui olen valge valges
hiilib ligidale vari
kes saboteerides tegevus .....
uude päeva
mind äratama tuled
näib et on võimalik õnn
endiselt palavad
me huuled pilk
sama puhas õrn
ehmusin kui aastate
tagant Su suu ja veri
mind uuesti
aralt puudutasid
Su sõrmede janu
mus muutus õnnevaluks
*
päev endiselt hall
lumevalge kui Sind
seal poleks mu arm
jääksin sellest haigeks
saada ei tahakski
päris kaineks
tere hommikust
valgus tere päev
mis taeva all
laiali mu soontesse
valgub võtad kinni mille
käest nagu oleks ees
alles sinav kaugus
kõige algus
Vestlusest isaga
kui te mu värsse
ja kirju kunagi põletama hakkate
visake tuhk õunapuude alla
nii nad ei pea lahkuma
oma aiast kus nad on
kasvanud ja õitsenud
peljanud öökülmi
liigset pakast jabur
olnud sirelite hõõgumisest
puhtevalguseni
kui pähe hakkab
öö juunis valges
*
ja enam pole tarvis sõnu
kui puhastustules hing
valge suitsuna tõuseb üles
elu hiigelsülest
saab valgusega üheks
tonnide viisi
sõnu olen maitsnud
nad veres lõpuks lahustunud
õhku haihtunud
sõnade asemel
pidanuks olema ma
vaid üleni hellus ja õrnus
andes need aega tagasi
Sinu ja elu
lõputuks embuseks
*
lumist teed mööda
hämaras koju tulles
raagus metsa
valgeid põlde nähes
suu avaneb äkki palveks
Jumal hoia Eestit
ta uuesti poleks
taevani suitsus leekides
surma arutus keerises
mu öödes jälle
räästad ladisevad
päeval päiksest
kilgendab iga
katuselt langev tilk
tee ääres
kärjelisel hangel
valgel sinitaeva pilvel
pungal oksal sulavee nirel
peatub kauaks nüüd pilk
sest pähe tõuseb
kummaliselt
kevade kerge kilk
kui räästa all
teeb loik solk-silk
silk-solk
Stalinile kooki moosiga
Hüppasin ajamasinasse
sini - must - valge lipuga
et tungida võõra maasse
tegemist kurja naaberriigiga;
kus oma kodukohas on mees
nimega Jossif Stalin
ja kui seisan ta ees
ta tapmiseks moodust valin;
käised üleval, torman rünnakule
annan diktaatorile kooki moosiga
Eesti tervitused rahuga ei tule
et tappa see igavene siga;
oma lõikamata küüntega
raseerin ta vuntsid maha
pole ta enam mingi tegija, ega?
nüüd pööran ümber, et anda taha;
kannaga annan ka ribidesse
ütlen, sellega pole nalja
kui sai mult rusikaga persse
nii et eesnääre suust lendas välj .....
Need vanad kirjad
Su arm neis endiselt
lõputult voolab
nagu oja mis ikka veel
merre kannab oma vee
me justkui alles kinni
hoiaksime suve heldest käest
öös üleni valges
midagi tea talvest
mis seitsme maa ja
mere taga alles ees
ehk aimad
Su sõnade valgus
toob valu
käsi ristimärgi
Su kohale õhus teeb
Sind õnnistades
hing selle ära talub
üksnes tänuks saab meel
Miks, KALEV?
Kes ei mäleta Eesti rahnu sümbolit
nagu rohelist tõmmist kusagil valgel
tõmbaks nüüd vinna oma püstolit
ja kortsud vastikusest tõuseb palgel;
sest KALEV mind uuesti kurjustas
olid kommipaberid nõmedad
siis uue "kunstiga" paberid "kaunistas"
oranžid ja abstraktsed pildid nad;
kae näiteks Annekest
ta nagu beež taust sinisega
see "kleit" ja blondi parukast
värvitud kui kõvera pintslitõmbega;
huuled on kui tumepunane ovaal
pole silmi ja ei nina
lihtsalt väga kole maal
suurest pettumisest räägin mina;
misasja need svenssonid
küll mõtlesid kujundada?
ka .....