Sõnale valge leiti 1029 luuletust
Valge Salaami
Mäletan, kuidas loo tunnistasin
kuidas 13 aastasena suurima munniga koolis
seda igavusest ekskursioonil katsusin
hilisõhtu voodinaril iha mind roolis;
isegi tänapäeval saan krediiti
uhkeldanud töökaaslaste ees
pean naistega ausat biiti
olen suure intiimsusega mees;
sp. öeldakse mu kohta Valge Salaami
tehes oma vändaga neegritelegi silmad ette
ega ma end niisamu reklaami
avaldan sellest ka muid jutte;
nt. praegu seksist paastu pean
ja täna dušši all jälle igav oli
äkki teha midagi head tean
ja muust ma ei hooli;
üks päev tööl öeldi
et ma end nikuksi .....
Kadunud on valge lumi
Alles see pehme, valge lumi oli,
mis sadas õhtust hommikuni.
Nüüd on maapind jälle must,
kadunud on rõõm ja lust.
Puud on kaotanud lumemütsid,
teedel vulisevad veed.
Lume alt välja on ilmunud muruplatsid,
kus kevadeti rõõmus elu keeb.
Peitu pugenud on valged pilvetupsud,
ööd ei valgusta hele kuu,
ega paista sisse koduaknast-,
kõikjal pimedus, uhhuu...
Valge roosi päev
Liivakell niristab tunde,
koldes miilavad halud.
Mu kuningat painavad tunded
ja põletab hingevalu.
Aga pajatsit vaevab uni.
Oma isanda jalge ees
vähkreb rahutult hommikuni
halva unenäopildi sees.
Valgeid roose kingiti neile.
Öeldi: "Kallis komödiant,
kõik ilus otsa sai eile,
tule tuult püüdma, lunasta pant!
Siis kuningas puhtaks saab süüst,
ta palgeil on jälle rahu,
täitub unistus narrirüüst,
mis kahjuks selga ei mahu,"
Silmitseb, kui ärkab üles,
oma kuningat jahmunult kaua,
tolakostüüm kellel süles
ja kimp valgeid roose laual...
Valge põrgu
Rööbastel ikkesse välismaal
rongid viivad neid edasi
uus kodu on nüüd Siberi taigal
nad ei vaata tagasi;
kõrged müürid ja okastraadid
on põrgu valge välisilmas
sääl kohal NSVL oponendid
ohvrid orjavad külmas;
toimub halastamatu kontroll
gulagite elud vähe loevad
jääda ellu on isiklik roll
hauguvad karu suurused koerad;
alla sajab verd ja lund
küüditatud koju ei saa iialgi
humanism on hääbunud
ja surnute valu ei lõpe kunagi ...
Valge roos
Sündides olin ma valge roos...
Elu nii ilus kui õnneloos.
Lapsepõlves roosatas mu palg,
Hästi tookord käis mu jalg.
Verev roos sain olla vähe...
Tuli kollane kadedus ja lahkumine.
Lilla indina lahvatas haigusejutt,
Kimbutas töötus,oli masendus,nutt...
Nüüd olen ma vaasis kui purpuris õis,
Elukulg ka imeline olla võib.
Natuke veel ja raugebki hoog ---
Mullast siis tärkab uus VALGE roos.
Valge vein
Nii kui lumevaibast läbi paistma hakkab hein
pilvevati tagant päiksekiired,
asjalikel toimetustel ees on mingi sein,
kuigi tegelt kõigega on kiire.
Peas üksainus mõte sul ja see on valge vein
kuid ei sellega veel asi piirne...
Oota, kuni ojas hakkab vulisema vesi,
mahla magusat täis maarjakased.
Siis kui linnud säutsuvad ja ehitavad pesi,
siis sea korda habe, köök ja ase.
Lahendust sel murel leida võib vaid kahekesi
senikaua piinelda sul lasen.
-Tiina Nuum-
Valge rahutuvi
Ma suitsetasin, sest
ei tundnud sind.
Nüüd vaatan eemalt tühja tikutoosi.
Aeg seisab, kuigi
leierdamas kell,
kus seier võtab järjekordset poosi.
Su iha tätoveering
minu kehas
kui täna igavesti valutab...
Sest hetkest olen
valge rahutuvi,
kes kassikarjas ringi jalutab.
/Mari*Uri/
Valge sirel
Sirelist sa murrad oksa
Asetad mu südamel
Miks küll valge mind ei köida?
Küsid minu silmadelt
Tõsi, valge mind ei hõlma
Liiga palju varjab ta
Pisaraid, mis suland vahaks
Esimese vihmaga
Igal meist on oma lugu
Sirelpõõsal varjata
Suudlen sind – nii kaob mure
Nii meil parem, nii on hea
Lahkun valgeis õites rajalt
Sinu nimi maialt suul
Teise eest ent koidu najal
Palvetades anun kuud
Sirelilt kui murdsid oksa
Miski kiilu rinda lõi
Milleks kaotada nii ohtralt
Sirelpõõsalt lilleõit?
Palun, jätkem valged lilled
Meelitused kallid need
Lastele las jääd .....
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....