Sõnale valge leiti 1030 luuletust
see otsa saab
hing miskitmoodi
üle elab sellegi talve
madala ja halli
hetked mis kronksus
külmast kanged
vaikusesse tardund
üle elab
jäätunud ojad
lund täis kraavid
põllu ääres
tuisust murdumata
harakputke kõrged
kuivanud varred
kõik heledamaks läheb sees
kui päev on kauem valge
mitte ainult lumest valgest
räästast tilkuvast sulaveest
kiri
ära ärata mus üles
sõnu helisema
valge pilvena
las lähevad kõrgelt üle
et ma ei saaks neid
sõrmitseda
lasta kõnelda hellusel
mida täis on mälu
mu pihkudel veel
ununenud pole
Su kahvatu nägu
huultel suudlus
jahedal laubal hing
saanuks kui lahtiseks
hauaks väga kauaks
tsüklist „Poisiiga“
Mercury Rev - Holes
Aeg
Kõik pikad punased jooned
Mis võtavad kontrolli
Kõigi ojade nagu suitsu
Mis voolavad sinu unenägudesse
See suur sinine avameri
Seda ei saa ületada
Seda ei saa ronida
Just vahepeale sündinud
Kaks valget joont
Kauged jumalad ja tuhmunud märgid
Kõigist nendest vilkuvatest tuledest
Sa pidid täna õhtul selle ühe välja valima
Augud
Väikeste muttide kaevatud
Vihased kadedad spioonid
Telefonid silmadeks
Tulevad sinu juurde kui sõbrad
Kõik need lõputud otsad
Mida ei saa siduda
Nad ajavad mind naerma
Ja panevad mind alati nutma
Kuni nad langevad nagu kärbsed
.....
Eesti on ja jääb
Sinine on meie taevas,
must on tume metsaviirg,
lumivalges pilvelaevas
kõrgel pilvepiiril siin
vaatame, mis meil on olnud,
mis on varsti tulemas,
Eestit ümbritsevad ohud
sellel tuulepealsel maal.
Eal ei suuda ükski vägi
murda rahva tahet,
kes näeb ajast aega läbi
levitatud valet,
hoides vabana me hinge,
meie kodumaad,
aeg teeb ikka omi ringe,
Eesti on ja jääb.
- Tarmo Selter -
2023
Porikärbes
Porikärbes unine,
ronis aknaklaasile.
Kevadiselt soe päiksekiir,
une porikärbselt viis.
Aknalaual potilill,
aasta ringi särab silm.
Sinililled magavad
valge lumevaiba all.
Porikärbes unine,
potsatas aknalauale,
tiirles ringi veidike,
vajus uniselt lillepotile.
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Talv läbi?
Kuulsin täna linde siristamas
nägin neid kibuvitsa peale tulemas
lendavad, oksakesed suus
tahavad teha pesa jaanuarikuus;
uue aasta tulekuga talv perses
külma igatseja on ahastuses
kuidas enam Eestiski pole ausat külma
vahendunud ära ja nüüd on koerailma;
ei saa me uisutada ja kelgutada
ja jäneseaasta algust nautida
kelgutada koertesaanis
õnnetu saunaline õlut kaanis;
et end lumes karastada ei saa
kui lumi ei kata enam me maa
või talisuplust teha jääaugus
sellinne ebaõnn tuli uue aasta paugus;
kõrini, et õues nagu november
vähemalt oli mingi valge det .....
Mõtted
Muinasjutuliselt täna ilus on mets,
lumi sillerdab,
sillerdab kogu metsa peal.
Puud kui valged haldjad,
lumelobjakatest mütsid peas.
Valgeid lumehelbeid kallab mõõtmatu taevas.
Nähtamatu on valgete luikede lend,
lumevaiba alla on pugenud vaevad,
uus ärkamine algab kevadel.
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Tänutundes oma esimesele õpetajale
seesama aabitsavalgus
igas klassitoas
seal kus elu algus
hommiku koldses joas
seismas keset aega
õpetaja
vette juhtimas laeva
purjesid hõbetamas
kuis plagiseb vastu poorti
sinimere laine
tuul rebib purjesid hooti
hing tormist aimleb
krigiseb randudes kett
millega ankur lastakse vette
valgeid pilvi lagedat vett
kui küllalt oldud retkel
seesama aabitsavalgus
mis oli rehetoas
tema kuldne malbus
ülal aja kohal
Self-Pity
Ma ei pidanud ennast ilusaks
tahtsin tohutult Sulle meeldida
arvasin, et ma ei sobi,
et ma pole piisav Sinu jaoks
Nägin Sind alati valges
nagu inglit, kes ilmus mu ellu
Täitis selle täielikult
ja ma olin valmis selle valguse käes sädelema ja särama
kuigi endiselt õpin, kuidas oma ärevusega toime tulla
Kui tõstad mind kõrgele, pean teadma, kuidas olla
Et ma ja me ei muutuks liiga egoistlikuks
Tunnete osas, armastuse osas
Oi, ma fännan, et Neptuun tegutseb jälle
ja naiselik energia võtab üle
Ma olen enda südant nii kaua kinni hoidnud
toksilises suhtes
Mul on vaj .....
Edgar Savisaar
Sa oled nüüd kõige tuntum kuju jälle meedias
sa oled nüüd kõige tuntum roju lehe seerjas
sa oled nüüd jälle päevavalgel tagasi
sa oled nüüd jälle kuulus edasi;
nüüd lõpuks oma jalale järele minna saad
tervitates viimast korda Eestimaad
ka nüüd pilvepiiril lehvitamas
või põrgupõhjas all koputamas;
aga keegi ikka Lasnamäe ja Putininga flirdib