Sõnale valge leiti 1031 luuletust
Tädi Sofia ja tühjus
Tädi Sofia pole uhke ema
oma pere ja elus pettunud tema
me kõik teame ta surematust
ja sitastrelu pääsematust;
kaks poissi tagasi koolis
ning vaevalt Sofia neist hoolis
kommionu viina pakkus
see saatan lastele nakkus;
mees mulla all
ja ta haua ümber vall
mullast iga öö vaja välja ronida
et isegi zombina ära naisega leppida;
sügise pimeduses uks kriuksub
mingi võõras hääl tädi kutsub
Sofia jääb valvesse
kiiktoolis, surudes varbad sussidesse;
hüüab: "tuti - tuti - tuu
on neetud Sofia sugupuu!"
ainult kirev kukk päästab
Sofiat, keda luupainajast sà .....
Jüri Kamenik
Sa oled meditsiini suur häbiplekk
sa oled oma alateadvuse abrekk
sa oled üks vastik nikunäljas värdjas
sa oled üks nõme valgekrae elajas;
jahhh ... ei kujuta ette elamist ilma ravimita
ei kujuta elamist ette ilma arstita
kes on nagu üks elav aparaat
raha eest käima tõmmatav müügiautomaat;
ning, oi ei, siin Jüri Kamenik
vaata ette, kodanik
tema patsiendina olla pole lõbu
kui tohtrina kohatu nagu tõeline tobu;
põieuuringuid käivad uutmoodi
ka läbi perse protseduur loodi
...vähemalt tema jaoks on nii
aga käperdamine haigust ära ei vii;
paljaks võtta ta .....
Kass
aastaid olnud kodutust
äkki valusalt meelde tuletab
aeda tulnud kass
mind piiludes kartlikult
potti seisma jäänud
keedetuid kartuleid
kompostihunnikus
kes kugistab
talv on tulekul
supi ja pudru jääke
sagedamini mul tuleb
kaussi panna
kui väljas on hanged
ukse alune heinaküünis
jätta kinni panemata
enne pimedat püüda valges
Sürrealistlik I
Ma jaotun vahel, visklen siia- sinna.
Kord aated ülevad, kord maoli maas.
Ja sellist rabelemist, laskmist minna,
ma olen pidand kogema nüüd taas.
Just olin orjakaupleja, kes ostis lillehingi,
neid sületäitekaupa kääpailt püüdsin.
Täis õitsemise ilu käisin ringi,
"Siit tuleb kuningas!" Nii hüüdsin.
Kord olin öökull kaarnakarja küüsis,
siis juba valge tuvi kõrgel katusel.
Ja kui mind psühhiaater analüüsis,
siis mõttes laulsin tema matusel...
Tean, ühtseks sulamine ei tee valu,
sest tahan olla tervik, mitte raas.
Just katsetan, kas tuld ja suitsu talun .....
Ära muretse
Ära muretse mu hinge pärast
see on nagunii täiesti tühi
pigem ole valge linnuna olemas
sest segaduses puudub rahu.
Tunnen end kogu maailmale
võlgu olevat ja taskutes vaid
kuivanud sõnade pudipadi.
On see eneseiroonia
on see saatuse rumal nali?
Kaotajaks ei sünnita
vähesega võib võita
natuke õnne ja natuke
elule ajutiseks rõõmu.
Ära muretse mu hinge pärast
see on valedest tunnetest tühi...
Ma armastasin väga seda suve
Ma armastasin väga
Seda suve
Roosavärvilist
Õhkõrna
Tundehella
Tuulekella kuulsin
Tuuletutel öödel
Õisi nägin
Ammu raagus puudel
Neis kuudes
Oli taevasinist maiku
Igatsetud päikselisi paiku
Tundetulva sadas alla
Valgeist pilvist
Seda kõike nägin
Sinu selgeist silmist
Mis mind vaatasid
Ja naersid minu naeru
Vaevu püsin siin
See kergus tõstab üles
Istun kodutrepil
Suvetunded süles
25.08.22
Tahan sinuga lennata ära
Tahan sinuga lennata ära
mu ilus soojamaa lind.
Külmaks on läinud täna
soojust ihkab mu hing.
Luiged ju lähevad lumi taga
see nende viimane piir.
Valge luik
võta kaasa mind täna
külm mul olla on siin.
Enam ei tasu loota ei mõelda
aina külmemaks kisub ilm.
Suvi on pagenud täie väega
sinna, kuhu ihkab minugi hing.
Must maagia
See liikluse iidne probleem
et neegrit pole pimedas näha
suremuse tase tõmmudel, kui ekstreem
seaduseid neil on enda teha;
sest, kui pole helkurit ja ei naerata
pole ka jalakäija vaadata
valged hambad auto alt ei päästa
neid pannkoogina miski ei säästa;
aga nüüd on palju võimalik
seaduse muutus on kõigile kasulik
selleks kosmeetiku juurde mingu
ja enda hambad ära juveeligu;
pole ime, et räpparitel kuld ja deemant
helgib suus luude asemel
see kaunis märguande variant
siis on ka liikluskultuur kõrgel tasemel;
kvaliteedis puudu müsteerium
vaid see on tse .....
Vabadus
Juba nägin talvetaati tulemas,
valgeid lumehelbeid puistamas,
jõulutaati kuskil hiilimas,
päkapikke aknalaual keksimas.
Vaikus sunnib mõtlema,
kesteab, mida välja ütlema,
lahtisilmi unistama,
vahest enda ümber elu unustama.
Mõtetel on suur vabadus,
vabadus...
Sügis
Sügis kolletunuid lehti kingib,
vihmapilv end valmis seab,
tormituuled kaugel teel veel on,
piksenooled pilvis sügaval.
Seenemetsas seend mõnulevad,
rappa, sohu jõhvikad ja pohlad peitnud end,
vesised on sügissilmad,
vahest nukkergi on ilm.
Rukkipõllul kõlisevad viljapead,
oma mõtteis leivapätse ahju sean.
Küpsend vili...leivapäs tuleb krõbe, hea...
Meenutab elu, kord oli valge linikki laua peal.
Kas Sa tahad?
Kas Sa tahad tulla talveõhtul siia,
lastes lumehelbel paitada Su pead?
Kas Sa tahad tulla kevadõhtul siia,
värskes roheluses mõtted on nii head?
Kas Sa tahad tulla suveõhtul siia
valgel ööl, mil eha koitu kohtab taas?
Kas Sa tahad tulla sügisõhtul siia,
saatjaks lehevärvidega kaetud maa?
Kas Sa tahad ennast unistustes kanda,
luues hetki, mis ei iial unune?
Kas Sa püüad elus endal kõike anda,
et kõik ilu Sinus süttiks elule?
- Tarmo Selter -
2022
nagu ikka pärast suve
hing orvuks jääb
külmetama hakkab
taeva alt kui lahkub
pilgeni täis õitsmist
palav juuli
enam taevas pole
pilvi valgeid suuri
päevas hetki tulikuumi
kurgust kadund ilu janu
jäänd vaid suvest
lahkumise puhas valu
raaguv ilmaruum kohtumine
helerohelises mais
õrnuseks avanev suu
hilissuvi
veel täidab päeva
päikse kuldne valgus
ilm on kõrge katedraal
taeva aluse hiigelsaalis
toimub
elu katkematu palvus
puul oks pole elutu raag
veel rohi võetud pole maast
lehti põõsail puutuda saab käsi
majadel alles vari
ees hämarus mis
meeli tuulena kuid räsib
nüüd seda endale palun
hing vähem oleks valus
suve hullutav õitsemine
meenuks mälul vahel
kui kõik on lumes valges
tardund aher
hallis pikas talves
Kukkudes....
ma kukun kehast välja
et ärgata taas iseenda uues kehas
selles vanas, mis on räsitud
vajab pesumasina puhastust
vajab tsentrifuugi
ja transformatsiooni
nagu ikka kuuvalgel ööl
käisid naised pesemas oma heledaid juukseid
veekaldal kivil istudes
armasta ennast ja maailm järgneb sulle
igale su teole ja sõnale
kui armastad, siis nad usuvad ja see loob pinnase
usaldusele
usaldusele,
mida on väga kerge murda
nagu teatritükis, kus aeg lihtsalt kaob
kui pole usaldust pole armastust nad väidavad
aga armastada võib ka ilma usalduseta
armastus lihtsalt on
ilma sõ .....
Tänu
Ei jõudnud tänu avaldada
et tutvustasid mulle
allilma koridore
kosmilisi maailmu milles
seigelda silmad pärani
ärkvel olles
ööd, mis olid täis
tehnilisi liialdusi
ja õhk oli paks testoseroonist
hõngu on
ka Aladdin sai oma vaiba,
et lennata kallima juurde
kuulvalgel ööl
Aga sa pole mu kallim
ega sultan
oled mu südame teine pool
mu südamesõbra analoog
ilma digitaliseerimata
perfokaartidele kirjutatud read
ilma hoolimata, et doktor
võiks kirjutada valeretsepti
coca-cola, fanta, sprite
telli, mis soovid:
olid alati minu mõdu
Lõpp
Rebased jooksevad üksteise võidu
ajades taga teineteise valgeid sabatutte
õndsust ehk ütleksid
valgusest paistab alati vari
isegi kui oled rambivalguses
kõrges palavikus
või oksekauss silme ees
terendab silmapiir kuskil kaugel,
mis õpetab:
oota veel
see pole lõpp
iga lõpp on millegi uue algus
Jääd me südamete valgustajaks
Õrnaks võbeluseks vaid jäid pinnale
Arg lainetus ja kadus seegi
Kuid Sa ei läinud...
Said valgeks liiliaks Ta sinistes silmades
ja tihaseks ta aknal talvehommikuil
Said armastusest tulvil lauluviisiks viiulil
ja heledaks virmaliseks taevateil
Jääd me südamete valgustajaks
Kuniks kohtume taas