Sõnale valge leiti 1031 luuletust
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
oma õele
siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust
meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus
*
üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus
ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine
kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves .....
rõõm
mis rõõm on tunda
öö jääb järjest lühemaks
taeva alune
pimedusest tühjemaks
valgust aina rohkem
tuleb päeva juurde
elu kaela ümbert
võtad kinni jälle kahe
käega
justkui ema sülle
peidad õitsemisse näo sa
õena su elu kohal
valge juuni
hommikuti uksel vastas
päiksest helde suvi
paitab põski huuli
Kala - Mu pruut
Mu pruut, mu pruut, mu pruut sõi end laiaks (3x)
Hinges põleb kurbus, kui sa nõnda sööd,
söö või kasepakke, söö
Jou, jo
Hallo, mu nimi Jimmy Guy
ja valge ma kui sai
ja mu pruut on ablas nagu hai,
tal meeldib väga sai
Minu lemmiknäitleja on Pam,
kelle välimus on nämm-nämm-nämm
Ta kitsad puusad, prinkis büst
on tehtud silikoonist
Teeb kodus süüa minu ämm,
ta kokanduse fänn
Pean ütlema ma "Thank You, Ma'am",
sest kõik on väga nämm
Mu pruut on tõesti väga suur
ja loomupoolest truu
On rinnad tal kui küps arbuus ja
kingakesed viiskümme .....
Unenäo unistus täituvas reaalsuses
Sa oled mu unenäo unistus
Mida maises elus näha ma saan
Sa oled mu unenäo nägu
Keda tunnen ja tean
Sa oled mu hinge võbelus
Peegeldus maailmade taga
Sa oled mulle kõik
Ka siis kui mu teadvus magab
Sest magades loodan ma sind kohata
Vahest südamest ohata
Ohata südame põhjast
Tunnete tulva
Trotsida sinuga koos maiset surma
Sest meie armastus elab eludeüleselt igavesti
Siin ja seal…
Ta elab koos sinuga ja minuga hingeääres ja selle põhja peal
Ta on alati meie käte vahel
Puudutuse sees…
Ta on sinu ja minu huulte soojuse leek
.....
peenraid tehes
ära tee mulle palun
haiget
ma eal saada ei taha
õitsemisest kaineks
lakata joomast päikest
avamata puhkemata õisi
neidki mis kinni alles
kus varjul õis valge
neid hetki kallis
koos kevadega kingi
sama heldeks nagu
päiksest maa siis saab hingki
see rõõm riivab
tiivaga siueldes mind
sindki
üks hetk minemist algab
kuu paistab me voodi pääle
nii hele ja suur
jõudnuks kui taas
me mere äärde
kus avarus ja tuul
üks hetk minemist algab
piimvalge ja kuum
kuhu tema kord
välja jõuab
ette ei tea nii ongi hea
kuuvalges kui aknal alles ruut
mu suu vastu
Sinu janus suud
vestlustest vanaisaga
Pärast J.Kaplinksi loengut
tuled
puudutad korraks hingi
siis oma ilma juurde
lähed tagasi
seegi on olemise võimalus
nagu seegi
me vend laterna valgel
tänavaloigus
peseb käsi ja silmi
öömaja täna kust leiab
vähe on tuhande aasta jooksul
midagi muutunud
*
Issand anna neile andeks
sest nad ei tea
mida nad teevad
võta mu huulilt ära ka ohe
küsimus
kas see peab nii jäämagi
aegade otsani
*
me olevat loodud Sinu näo järgi
enam ma ei küsi
miks me seda pole
Emajõe silla all
saavad valges kokku need
kelle öö pole möödunud linade vahel
.....
ühikas
toas maikellukeste
liigvalus valge lõhn
laual tükkideks murdmata
šokolaad
seina taga uuesti alustab
laulmist üks plaat
mina Su ees nuttes
juua täis põlvili maas
teades meist iial saa paar
veel tänagi verel
ununenud pole Su
poisilik kõhn figuur
arg suu
ehas kaua kuidas põles
aknal klaasist ruut
*
Grusiinlasest veinimüüjale turul
armsam täna mu jättis maha
need lilled peos ehk
kannu veini vastu vahetad
rooside lõhn siis hõljuma
hakkab Sinu ümber
mina veinist saan pohmaka
mida siis hommikul kirun
kui roosidest tü .....
mu öödes toom
mu öödes toom nüüd õitseb
meel üleni on sellest hele
taas kõik mus hõiskel
hõõgub hommikuni veres
ka mina olen seda sugu
iga meel kel ilu joob
kesk aja võõrast kulgu
nii ise endal hetki loob
kestaks kauem
vaid see valgus
tunde hullutav aroom
elu kainusele jalgu
jääks rohkem õites
valge toom
tagasi poisiikka
tahan Sind viia
läbi vesikasvude sinna
kus kõlisevad palvehelmed
sõrmitseda rohelisi laineid
kuulata kuis heliseb kõikjal
valgus see meisse
nirena valgub
me ei vaja enam sõnu
vaid üksteise avali silmi
ära pane neid kinni
me oleme alles ja ilmsi
siis kui toom on õitest valge
selle ilu pärast meil meel
on palves
Soojärve kaldal kärbseseene taga
Taevalinnu sulestiku hõbevalge läige,
peegeldab soojärve kaldalt kärbseseene tagant.
Sirutab helesinised tugevad tiivad ja lendab allikavee vulinal päikeselihivitud taeva.
Istun turbasambla ürgsel vaibal nautides igaviku malbeid tuuli.
Kuulates haldajate laulu ja metsamooride sajatusi.
Luues keed metsmaasikate magusatest punasemast punasematest viljadest.
Siin kärbseseene taga ürgse igavikujõe vulinal
mõtted Elisabethi Pausi lugemise järel
vaid jätkuks elu ime
kord valge oleks
siis jälle pime
kord juuli leitsak
sügishall kordamööda
kevad suvi sügis talv
taeva all
alles oleks kala vees
õhus lind rohus lill
kõrvus heldelt emakeel
täis elujanu me kummaliselt
nõtke meel tänus kaua veel
heleroheline kevad
see ime kordub
pärast pikka halli talve
tagasi on raagus okstel
lehe heleroheline õrnus
päikse kuldset nestet
päeva õhtuni nõrgub
taas pähe hakkab
valge pilv ja
sinitaeva kõrgus
meel kummutama
hakkab seda
me ette ei tea
sellest ahhetavast ilust
mis siiski ilma võrsub