Sõnale valge leiti 1031 luuletust
Üksik valgus vihk
Ehk väsinud, ehk pole tähtis muu, kui vaid see südamlik hinge käsitlus,
ega väga hästi ei tulnd, harva näen päikest, tihemini näen kuud,
käes pole uus, väeks mul on südamlikkus, kuigi türatsetamool ligi tikkund,
ära ajatud iga vanamoor, kes ei märka mu tõelist rikkust, mu kirkust,
mu ausust, mu siirust, tasaselt nende sisse ma piilund, vahest on õudne,
vahest on nii ilus, lähemale saanud tõele, kui pole õel keel, põen end,
rohkem kui vahest, näen kuidas kõik õige muutunud valeks, lahti lastes,
haavadest saanud pole veel arme, jäädes lahkeks, vaid valedes kahtl .....
Udu
Udu on langenud maha
ja maailm puhkab valges-vatises rahus.
Eha alati parem on päevast
ja puhkama ta rinnale vajun.
Valge loor mu ümber on kaitsev
ja koitu ma näha ei taha.
Hoia mu viimaseid tundeid
su pärast eilse jättagi võin maha.
Õrnalt su sisse ma vaatan
ja osa ma saan su valust.
Nii lihtsalt sa ennast kaotad
ole see öö, sind ma palun.
Ennast sa kõigile jaotad
kuid peitu jääb midagi oma.
Su südamelaekaid ma paotan
ja nii palju leian endalgi sama.
Silman sind
Ma pole leidnud end, pole ammu otsinud,
ennast valedega pole moosinud, ei tunne seda jooksikut,
enda eest joosta pole mul, pääseda ei suuda,
kedagi ei muuda, keegi mind niikuinii ei kuula,
lasen lihtsalt puhtalt, puhtaks, hoidmas suunda,
vaid siiraste hulgas, kes üksteise radasid ei nurjand,
vaadates kõiki teisi üsna kurvalt, jooksmas surma,
ei mõista mis oli, mis on ja mis nõnda võib tulla,
kulla , sõber, ja inimene, kuldan maskis mõra,
ja kirjutan sisemise, et jõuda sinuni, jah just sinuni,
kes sa eest endal lidusid, tasaselt nüüd kuulatad,
kaasa õõtsudes kiikusid .....
Hingedepäev
Inglid saputasid tiibu,
valges vahus tantsisid,
lumehelbekesed kõik trilli,tralli,
maa peale sadasid,
Inglikoorid hingedele
häid pühi soovisid,
hingedepäev nüüd algas peale,
ööst pimedast väljuti,
inglikoorid ühes-taktis,
hingedega hõiskasid.
Hinged lennul siia,sinna,
rõõmusõnum kaasa viia,
sinna, kus on kallike,
maha jäänud ema,isake.
Õigluse Sõdalane
Adrenaliin, süda pummeldab rinnus,
astub sammu, kõigel vana viis,
ei mingit kindlust, Ei mingit siirust,
enne kui elu lained vastu karisid pildund,
siis kas naeris nuttis või hoopis kiljus,
kõik oli hirmus, tald all joosta litsus,
ei miski õigesti omal kohal peas istund,
soovis siis sõprust au ja kiitust, soovis,
et asjad poleks valu suunda minnud,
kuigi see kõik on mis pani kokku korjama kildu,
isegi kui täiesti segaselt peksnud, vestnud,
kogu südamest, kõik peatükid selgeks tehtud,
seesmisest poeedist, lugedes hooliklat iga sõna,
ikka toimib, koostis on hõrk vanaem .....
Unemaailm
Unenägusid ma palju olen näinud,
üksainukene meeles mõlgub veel,
unemaailmas,kus iial pole käinud,
kus hing nii rahulik
ja muretu on meel.
Armsamatki nägin läbi udu,
ta ei rääkinud,kuid oli õnnelik,
viivuks valgetiivulised inglid,
taevamannat segasid,
vaevukuuldavalt nad hüüdsid,
elu taevas sedasi!
Püüdsin neile vastu kosta,
suud ei saanud avada,
unemaailm tasane ja vaga,
sinna tahaks jäädagi veel täna.
Mööda läinud, kui häiretes käitund,
Töötab täius pää luus, ning ei määrdu,
teades, et jäänud veel kuus käiku,
miski ei päästnud, midagist ei säästnud,
ütlemata jätnud, kütkestav mälust,
ületan mäe ahelikku, sõba silmale tikkund,
keegi kõrvale ei istund, üksindusse kiindund,
üle käte mindud, närin tähte ei pääse hirmust,
endiselt sipleb fookus, kuid ei pääse mu kirbult,
voorus tekitamas isu, elektrit välja ei tõmba,
juhtmed lahti kisun, kirjutama neid ridu,
tallast välja pinnu, edasi liigun, lausa lidun,
viivuks istun, tõmban hinge, rinnus l .....
Kirjanik
Käsi põsakil ja mõtleb,
valge paber tema ees,
sulest välja imeb mõtte,
mis parasjagu temas sees,
must kange kohvi auramas on laual,
sigareti konid,tuhatoosi sees,
vahest ööst on saanud päev.
Paberile kantud mõtted,
kõik laiali on toas,
nurgas konutamas riiul,
raamatud kõik ühes reas,
väsind meel,kuid kerge süda,
kirjaniku leib ehk see.
Kauni jõuluaja ootel
Pikkamisi ligi hiilib
kaunis jõuluaeg,
südames ta annab tunda
hing rahul iga päev.
Tüdruk laulab inglihäälel,
viisid voolamas ta sees,
ise ehin juba kuuske
oma mõtetes,
ninas tunda kuusehõngu,
ei ole ununend.
Inglid keerlevad
ümber tähtedest valge vöö,
avasilmi näen veel und
sest lummusesest.
hatune
oled minust
taas kord teinud
valge varese
musta lamba
eemal oleva
kõrval seisva
sammaldund samba
tõmmanud kohale
nõgise lae
katkise katuse
tugedeks jätnud
viltused seinad
tilkuvad torud
keha patuse
ei mäleta
mõtesta keegi et
olin see mina
kes andestas
valutas südant
ja proovides
olla üks karjast
üks mari tarjast
tolgendas
tagustes hoovides
soovides
vaid head
Sanya
Kutse öhe
Laskusin öösse maha,
ööst sai valgetiivuline lind,
kuu peitu puges päikse taha,
must vares vaevu kraaksus veel.
Loomad metsas leidsid oma raja,
rahus askeldada,
kiskjatele püünistatud teed,
õhk virvendavalt hõljus kastena maha,
kastepiisamärjaks sai mu tuldud tee.
Inglike
Üks inglike laskus mu voodi servale,
valge tiivaga mu põski silitas
ja kaasa meelitas.
Õhkõrnalt keerles mööda tuba,
ühe suletiiva suule lennutas,
tuba täitus kaunite helidega,
sisse ahmisin neid õhinaga
ei jõudnud imestada.
Tahtsin inglit puudutada,
teda suudelda,
kuid oma suult ma leidsin,
sule,ilusa.
Küll oli see ingel ilus
ja puhta hingega,
nii kaunist kauget laulukõla,
jään igatsema.
Kui see inglike tuleb jälle
ja paitab unele,
siis on õige aeg mul minna,
inglitega taevasse ...
Depressioon
Tõmban teki üle pea,
täna kedagi ma nägema ei pea,
ei taha,
teki all pimeduses
olla on hea-üksinda.
Pigistan kõvasti silmad kinni,
pimedam on veel,
kollased ringid
virvendavad silme ees,
ilmuvad punased ringid
ja valged ringid veel,
musti ringe ei näe,
neid ei olegi.
Mõtlen kollase ringi sisse end,
süda soojeneb,
nüüd küünlaleegi järgi,
hing mul igatseb.
Valge ringi sisse peidan end,
seal silmipimestavalt ere,
valgus põimub soojusega
Tere,Elu,Tere!
Tõmban teki ära pealt,
jään rahus uinuma,
uut homsetpäeva ootama..
Tavaline
Seltsimees kommunist,
Põhiline reetur tänapäevane kolumnist,
Kuulamast loobusin, inimkonnal lootust ega vist,
Nõnda mängin vaid tähelepanelikele kõlarist,
kuidas minujaoks lõkse eirata võimalik,
nii mõnedki eksinud mind põlgasid,
kuigi nende elu on vaid võla stiil, mõtte laad,
mis orjaks viind, sind uskuma ei kavatse panna,
juba eoses oma ürituses otsustati alla anda,
kui liisiti ja võeti laenu kasvõi pangast,
Rumal end alati targaks arvab, kui töö kaotad,
Siis näed mis su ahnus maksab, lend on madal,
kui terve elu vaid kogutud maist vara, nupp ei noki,
pea ei .....
Nutiluti Pöialiisu
Libastun, väljendan kirja luult; mind nad pilganud; kui end minuga võrrelnud; see pea neil pooltki nii ei mõtelnud; krabiseb igas päevas vaid jõledus; nõme ju; kõrbeb kortsus kulm; mu moodus on hull; naeratus suul; mu mure on kuult; tundmus mis juhtunud; plaan ei luhtunud; sest teda polnud; kurku tuld; tekitades; mekkind maailma vaadet; settib tasapisi hingepõhja varavalges; juurde sulle andes; ande mis vaatleb; ei ma kahtlend; vedada on minu see rakend; nõnda lahkelt lasen oma tahke kiire ande; mis piinleb puhtas aates; kurbuse saatel; muundun seest pannes; sõnasid kõlama; .....
— M KVaade aknal
Kolm tuvikest sulistasid lombivees,
lendas juurde neljaski,
valge rüüga.
Soputasid tiibu,kudrutasid,
valge rüüga tuvi,pea õieli,
lombivees end pesi,
nagu teisedki.
Hallid tuvid kõik,
olid nokkapidi koos,
valge rüüga tuvi,
tiibadega rapsis,täies hoos.
Puult lehekene langes,
teinegi,
tädikene aknal jälgis,tuvikesi.
Tulvad
Öösiti tulevad tulvad
Neil on tuled ja nurgad
Tuli on nii jahe
Siiski kuidagi mahe
Tulvasid tulemas näha
Igaüks meist tahaks
Kuid siiski, mitte täna
Vaiki ja heida maha
Maas pilk eksib voodi alla
Sealt öösiti tulvavad varjud
Silmad paned kinni, päästad nad valla
Keegi ei kuule kuis sa karjud
Otsa vaadates tundud kui mõrvar
Tõuseks üles, ei, siiski täna ei viitsi
Sinakasvalge valgus täidab kõrvad
Silme ees on mustad viisid