Sõnale valgus leiti 693 luuletust
Pimedusest koorub valgus
Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!
kuu valgus toas
Täiskuu öösel augustis
isa värsse lugedes
kuu valgus öösel
ärgates toas
poisieas
nüüd hall sul pea
Vaikne ookean
on nende vahel
sealpool silmapiirigi
õiteks muutunuid riimisid
*
floksil õis alles hõõgvel
hing kui jõudnuks koju
käib nüüd paljajalu
kasteses rohus
suud annab kase tohul
Selgus,valgus
Mõned päevad jäänud veel
Mõned sammud jõulueel
Mõned unistused, soovid
Mõned lendu lastud troonid
Kas ma vihkan,mida ootan?
Kas ma ootan,mida vihkan?
Kas loen päevi edasi
või hoopistükis tagasi?
Selgust,valgust juurde vaja
on mul sellel jõuluajal
Mõned päevad jäänud veel
Mõned sammud jõulueel
Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma
Saad korra rüübata,
kui algab lahtumine.
Käest
puruks kukub
kilgendav kristall.
Saad vaevalt süttida,
kui algab jahtumine,
ja uhmjat udu
ujub pahinal.
Hing kaugust kirgab veel,
kui algab ahtumine
ja piksed pimenevad
kahinal.
See, mis meid ligindab,
on lahkumine.
Öö.
Uni.
Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on
ulmamahtumine,
ei enam
meelde tulegi vist tal...
Üksik valgus vihk
Ehk väsinud, ehk pole tähtis muu, kui vaid see südamlik hinge käsitlus,
ega väga hästi ei tulnd, harva näen päikest, tihemini näen kuud,
käes pole uus, väeks mul on südamlikkus, kuigi türatsetamool ligi tikkund,
ära ajatud iga vanamoor, kes ei märka mu tõelist rikkust, mu kirkust,
mu ausust, mu siirust, tasaselt nende sisse ma piilund, vahest on õudne,
vahest on nii ilus, lähemale saanud tõele, kui pole õel keel, põen end,
rohkem kui vahest, näen kuidas kõik õige muutunud valeks, lahti lastes,
haavadest saanud pole veel arme, jäädes lahkeks, vaid valedes kahtl .....
Valgus
Öö pimedasse rüppe
kaob valgus unele.
Silm seletab veel kaugust,
kuid Sa ei tule veel.
Pea viimne valguskiirgi
kaob hämarikku see..
Kuupaiste valguskuma
lööb sillerdama vee.
Kus iganes on rajad,
las valgus täidab neid.
Siis pimeduseajad
ei leia üles meid.
Õrn küünlaleegi tuli
me ümber ja me sees.
See põleb hommikuni
ja tuhat aastat veel.
— Maria K. Soolind
Oi seda rõõmu ja lusti
Oi seda rõõmu ja lusti,
oi seda õnnelikku meelt.
Kuskil juba päkapikke nähti,
nähti jõulutähte säramas teel.
Missest, et et kuu on poolik taevas,
nüüd laiem on ta naeratus suul.
Ta kõrgelt ülevalt alla vaatab,
saadab valgust imekaunil jõulukuul.
Jõulukuu on kallimatest kallim
Aeg viimaseid tunde lööb kokku,
varsti käes on jõuluõhtu.
Minulgi jõuluplaanid küpsevad peas,
uusi mõtteid tuleb aina reast.
Kuusepuu on ehteis juba,
särama on löönud tuba.
Aknast sisse piilub kuu,
tahab tuppa-, kuid ei mahu ju...
Terve ilm vajab helgust, valgust,
sellel kaunil jõulukuul.
Jõuluaja rahu on kallimatest kallim,
kallimatest kallim on jõulukuu-.
Kadunud on valge lumi
Alles see pehme, valge lumi oli,
mis sadas õhtust hommikuni.
Nüüd on maapind jälle must,
kadunud on rõõm ja lust.
Puud on kaotanud lumemütsid,
teedel vulisevad veed.
Lume alt välja on ilmunud muruplatsid,
kus kevadeti rõõmus elu keeb.
Peitu pugenud on valged pilvetupsud,
ööd ei valgusta hele kuu,
ega paista sisse koduaknast-,
kõikjal pimedus, uhhuu...
Päkapikula
Tule suur ja tule väike,
tule kogu perega,
Päkapikulasse kõik me
püüame ära mahtuda!
Päkapikulas on tore,
rõõmu ja lusti on kuhjaga.
Seal me oleme üks suur pere,
pole kurbust, pole nuttu ka.
Päkapikulas ei maga keegi,
nõnda energiaküllane on see maa.
Päeval ööl ei ole vahet,
aeg ei iial otsa saa.
Päkapikula avatud on talvel,
kui paks ja kohev lumi maas.
Päkapikulas alati on valge,
suurt rahu leiab jõuluaal.
Tule Päkapikulasse juba täna,
leia üles muinasjutumaa!
Seal on soojust, hellust, valgust palju,
rõõme jagub kuhjaga!
Kuusk
Metsa ääres ilus kuusk,
rohelised okkad puul.
Ei võta teda tige tuul,
temast vaid on laulud suul.
Tahaks näha kuuske seal,
ka imekaunil jõuluaal'.
Kui ta peale lumi sadand,
kuldne kuuvalgus peal.
Metsa ääres ilus kuusk,
rohelised okkad puul.
Ei võta teda tige tuul,
temast vaid on laulud suul.
