Sõnale vallatu leiti 27 luuletust
Sügise vallatu meel
Oh seda sügise vallatut tuult
ta ei rebigi lehti puult
ei kipugi mantlikrae vahele
ei tõukagi tormi merele
Oh seda vallatut sügise vihma
ta ei piitsutagi rõõmsat meelt
ei pillugi lompe kõnniteele
ei uputagi ilma silmaveele
Oh neid sügise vallatusi küll
ta ei olegi nii kurb ja nii külm
veidikene kulda puistab su meelel
veidikene aega istub su keelel
Vallatu päkapikuke
Päkapikukene väike,
ringi tiirutas,
vahest kukerpallitas,
lumehanges püherdas.
Tippis oma jalajälgi
jälgedeta lumele,
piilus igast aknast sisse,
ei jätnud ühtegi vahele.
Jõuluvana päkapiku
saatis praegu luurele,
kallistused,kingitused
väheks ajaks ootele.
Varjupaigas kassid, koerad,
olid väga ärevil,
päkapikukene väike,
jõudis lõpuks nendeni.
Jõulueelset ärevust,
on kõikjal tunda taas,
üks väikene päkapikuke,
tast lumel jäljed maas.
Külmapiigad
Õue minnes mõtlen, miks
on tunda näpistust.
Kas ehk keegi kiusab vist,
on tunda külmetust.
Lume peal ei ole jälgi,
vaikus ümberringi,
kaela ümber tõmban salli,
peidan oma silmi.
Hoolimata kõigest nüüd
mind ikka näpistamas
külmapiigad vallatud
seal miinuskraadidega.
- Tarmo Selter -
2022
Sügisele meeldib pori
Sügisele meeldib pori
plätserdada porivees
teha porist porikäkke
liugu lasta pori sees
Sügisel ei ole häbi
nalja on tal nabani
püksisääred üles kerib
lennutab vihmakeebi taevani
Pilved taevas ärkavad
sügise tralli märkavad
itsitavad, naeravad
sügisel' vihma kaela kallavad
Sügis muudkui hõiskab,hõiskab
lehed puudelt langevad
sügisele porilompi,
kirjud lehed saadavad
Sügise sõber tuuleke
säru teeb nüüd lombile
lombile,kus sügise,
pillab pori kõikjale
Sügisele meeldib pori
meeldib vihmapilveke
meeldib tuul,mis õige vali
meeldib vahtraleh .....
Jõuludel on rõõmu palju
Mu koerake on elevil ja vallatu,
tunneb temagi jõulude tulekut.
Nii armsasti silma vaatab ta mul,
sealt paistab vastu kogu ta maailm.
Ta kaela ümber on kelluke,
see väikene rõõm on koerale.
Lumisel metsateel kui viibime, nii
õnnelikena end tunneme.
Rõõm sügislehtedest
Väike Lehti riisub lehti
koerake lehtedes püherdab
vallatu tuul puistab laiali lehti
Lehti käsi plaksutab.
Puudel lehed elavnevad
päiksekiir sillerdab lehtede peal
Lehti muudkui riisub ja riisub
kokku lehti ei saa ta eal.
Las olla need lehekesed tuules vabad
las lendlevad üle maa ja vee
Lehtile meeldib olla vaba
see tema meele rõõmsaks teeb.
Ühe päeva ja öö
Ühe päeva võiksin end kiisuna tunda,
siis kurrutaksin kogu päeva ja öö.
Siis lesiksin sohval, hiiri ei püüaks
ja sooja kaminapaistel nurru vaid lööks.
Siis tassikest piima luniksin aina
ja maitsvaid krõpse pealegi sööks.
Siis lõngakerad korvist-kõik laiali puistaks,
mul vallatusi jätkuks;nii päevaks, kui ööks.
Siis perenaise palge ette kui jõuan--
Ei ta hurjuta mind, ei karju, ei löö.
Vahest tahaks end tõesti kiisuna tunda,
nurruda, vallatleda ühe päeva ja öö.
Üllatus
Kas oled saanud üllatusi,
milles rõõmu, lusti?
Veidikene vallatusi
tuleb nõnda kuskilt
salajasest nurgakesest,
salajasest mõttest,
eriliselt inimeselt,
elu ülesvõttest.
Üllatusi mitut sorti
elus ette tuleb.
Vahel suugi vajub lahti,
on üllatus nii tore!
Kõige parem on ju ikka
lihtsalt rõõmu tunda
olemisest elurikkast,
mis tulvil õnnekulda.
- Tarmo Selter -
2022
Tore mõte
Ühel korral üritasin
lumehelbeid püüda,
nii kui mõne kätte sain,
siis sulasid need peost.
Teisel korral vihmapiisku
haarasin ma käega,
tulemuseks veidi niiskust
sain ma loodusväest.
Kolmas kord ma olin tark
ja mõtted püüdsin kinni
pliiatsiga paberil nad
üles märkisingi
lugemiseks neile veel,
kel sama jama käes,
et vahel tore mõte see
on libisenud käest.
- Tarmo Selter -
2022
Jõulurõõm
Ei Sind suuda hüljata
neid tundeid ei saa matta maha
Sinu ilmet kustutada
piinadest meid vabastada
Kas nii raske siis
on mõista Sind
kui kõrva mul siis puhusid
oma südant välja õhkasid
Paljud sõnad jäänud ütlemata
paljud sõimud sõimlemata
paljud tülid talumata
paljud mõnud nautimata
Sind kullata ma tahaks üle
ehtsa jõulurõõmuga
ehos pilkad
mis nüüd lahti
hingamiseks jäägi mahti
Vallatusteks päästnud valla
meid on armas jõulusõõm
oh, südamed nüüd päästnud vabaks
on me kallis jõulurõõm
Üle haudade
Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu,
kuldkiharate voogavasse võrku püütu.
Su kleit nii lühikeseks lõigat, vallatu
ja mask su silmil otse häbematult süütu.
Mul' oled õel sireen, kes õõtsub üle vete,
käib laintemurrust üle sinu särav jaht
ja merihaudadest – oo hurmav meeltepete! –
keeb helisev su naer kui kerge sektivaht.
Ei talu sind mu paat. Ju lagunevad lauad.
Veel vahust üle uhat, otsin sinu suud.
Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad
ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.
MARDIHANI
Praetud hani laua peal; mardipäeva peame. Aga kas me ajaloost seda lugu teame,
kust see komme päritud ja kes ta meile andis? Elas kord üks vaene munk Vahemere kandis.
Puldil, krutsifiksi all, pühakirja varjus lorilaule kirjutas kaval hingekarjus.
Ja need värsid vallatud, täis kuuma elukirge, rahval raske ikke all hoidsid vaimu virge.
Autor anonüümsena papikuues käis, paastu pidas, palvetas ja üpris vagur näis.
Sestap paavsti kuuria, kes asja rangelt uuris, soovis näha vaga meest piiskopina Tours'is.
Saabus hiilgav emissar, näol lakeilik kõrkus: Sakramentum! see .....
VALGE KÄSI.
Vastu aknat tuiskab lund:
ei saa und, ei saa und!
Olen naisi vist näinud vähe:
meelest üks valge käsi ei lähe!
Nagu marmor, meistritöö:
vilgub ja välgub läbi öö!
Tuksub süda ja kuumab palge:
küünarnukini paljas, valge!
Ah, üks mõte südant sööb:
kelle ümber see käsi lööb?
Kelle kaisus ta praegu magab,
kellega armu ja kirge jagab?
Käänlen, ei saa uinuda,
nõnda üksinda olen ma.
Nõnda palju mul tuiskab põues,
kõle on toas ja vingub õues.
Mis küll ihkab, õhkab rind?
Valge käsi et vaigistaks mind.
Tuleks ja kallistaks salakesi,
huultele .....
Allakäigu Ühiskong
Alla käinud ühiskond,
Vanglaks saanud ühis norm,
Ühed ühel-teised teisel pool,
Jagatud, pole truudust,
pole armastust, halva kasvatus,
sõna vabadus - maha magatud,
mõistan, kuid aru saamatult,
ehk ahastus, mis vallanud,
kui teid vallatuid vaadanud,
tunne kurb, õrn puudutus,
vihaseks pettuseks muutunud,
Paljud suutnud uut,
vana nõnda juurdunud,
juhtugu mis juhtunud,
Ühiskond kildudeks murdunud,
Eristatult, lootusi hellitanud,
Et üks päev petlik kadund,
et trellid ei saabund, veri ei valguks,
Lõpust ehk ei saagi uut algust,
Mõtlus avalikult siin mu suurim kaasl .....
