Sõnale valuta leiti 118 luuletust
Jõulud noh
Mulle väga meeldib just see,
kui näen aknast inimesi kukkumas jäisel teel.
Inimesi ruttamas ja paanitsemas: “Kui jõuaks leida ühe kingi veel!”
Mis siis joosta, ära on ju jäätunud veed.
Koolis kõik koridorides kordavad salme.
Miks siis nii? Niigi peame õppima valme.
Ütle, kui hulluks minema siis pead,
et luuletusse ei tuleks sul vead?
Siis lõpuks tulebki see õhtu,
terve laua kraba, pista kõhtu!
Naerdes ja rääkides pea valutama hakkab.
Lähen kööki, võtan teed, loodan, et see lakkab.
Aitab, vat nüüd tahaksin olla üksi -
võtan telefoni, mille pistan .....
Armunud luuletusse
See on tõesti võimalik,
et armud luulesse,
omaenda luulesse
ja teiste sulesse,
nii õrn ja magus tunne see,
vahest kibe, soolane
ja veidi piprane.
Kui süda väga valutab
ja hinges kurbus sees,
siis kannatame mõlemad,
sest armund oleme,
nii kergelt sulg käib paberil,
ja tunded keevad sees,
ma aina rohkem armund olen,
omaenda ja teiste luulesse.
hatune
oled minust
taas kord teinud
valge varese
musta lamba
eemal oleva
kõrval seisva
sammaldund samba
tõmmanud kohale
nõgise lae
katkise katuse
tugedeks jätnud
viltused seinad
tilkuvad torud
keha patuse
ei mäleta
mõtesta keegi et
olin see mina
kes andestas
valutas südant
ja proovides
olla üks karjast
üks mari tarjast
tolgendas
tagustes hoovides
soovides
vaid head
Sanya
Meri
Lained tasa õõtsuvad,
ikka üles ja alla,
tunne, justkui hälli sees,
ikka üles ja alla.
Kajakad ei jahi kalu,
kalamehel ei näkka.
Näkid vesiroose,
upitavad üles laineharjale,
mis valutama küll paneb,
nende südame?
Taamal laevad kaugenevad,
pühin pisaraid soolaseid,
silmapiiri taha pilk,
jääb kauaks veel.
Meri on nii püha..
Istub nina vastu akent
väike poiss ja aru peab:
küll on isal elu lihtne -
tema kõiki asju teab.
Teab, miks päike looja läheb,
teab, miks süda valutab,
teab, miks raha vahel vähe,
nurgast nurka jalutab.
Aga isa vastu akent
surub nina – aru peab:
küll on pojal elu lihtne -
nõnda vähe veel ta teab.
Oleks minul tema mured,
oleks lihtne elada,
aga minul käivad kured,
arved posti laekuvad.
Peagi poisist sirgub isa,
isast saanud vana mees.
Pojal peas on isa mõtted,
isal rahu rinna sees.
Nii need isad ja need pojad
eluaja õpivad,
oma nina vastu akent
ig .....
Mustast tindist nõretuv kontuur
Kaugel, nii kaugelt, mälestus tundest,
seistes siin külmal uksel, räsitud tuulest,
ootus, lootus, et viimaks ta kuuleks,
viimaks ta tuleks,ta nimi õrnalt mu huultel,
olles teel kohta mis piinab vaid hinge,
endiselt lõõmamas hoidmas mu kirge,
aastad mööduvad, siiski miski ei muutunud,
kõik endine ikka siin, kui su esimene puudutus,
Sirge see selg südamel mis on ammu murdunud,
Olin viimne kelm, tunnen end jultunult,
Mu õhetavast näost võid lugeda, et mul on häbi,
Kahetsus närib mu päevi, seni kuni need päevad..
saamas on läbi,silman pimedas taevas üksikuid tähti,
.....
Kamuy Mosir
Igavene muutus, avaldamaks truudust, tundes uutsust,
raskus südame küljest kukkus, see puhtus milles mu suhtlus,
see kuri kuulsus, luuletades hullust, tuultes pole veel murdund,
nõnda suundub kõik mööda valutavat muhku, avastades seda puhku,
miskit naeratusest, kaevan unes, matkan tundes,
millest selgus puhkes,veetmas mu enda survel aega kõiksusega,
Kõõlun maailma serval, leidmata vajadust enda veidrat peita,
nõnda kriban seika, kiirgan reipa, hargi mure seljast võimaks heita,
öösel kui aerosool tabab lagunenud seina, see kultuur mu pelgupaik,
kust oma uskumatu lennu s .....
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Baktun
Raugeb mu laulev; kannad kokku, kulpi Aule;
vaatlen ja kahtlen; vahele ei sega; kui maadleb;
hirmus, seda mina ta toidab; kujutlustega hoiab;
nii kaval; nii osav; et see rahuldab teda;paistab terav;
oma hääle kõlas kadunud; ennast petab; kui lakamatult vestab;
korrutades möödanikku; Söör, sa oled kadunud tagumikku;
öelda vahest sooviks; kuid juba natukene kõrgemast toonist;
see enest kaitsev meel loeb joonist; kui lekkiva kerega laev näeb tormist;
seirates; eirab mind sealt lagunevast tornist; näpuga näidates;
kuidas saaksin öelda, sellele "Härrale", teadmised .....
ma tunnen sind
ma tunnen põhjatult sind
tean seda valutamata valu
vaikivat nuttu täis rind
varju jäänud rääkimata valu.
silmis tõsidust seletamatut kannad
neil hetketel ei taha tunda sa mind
küsimustele küsimusi vastuseks annad
siis tuleb armastada kõige rohkem sind
et ei kaotaks väärtust lihtsa õnne hind.
viimaks kui südamed kasvavad ühte
põimuvad lõimuvad igaviku orhideeks
õite värvus - lõhn ühtlaselt ühtne
on ta me hingede kasvamise joogiveeks.
ma tean põhjatult sind
tunnen seda valutatud valu
nuta tühjaks oma rind
mu najal painav vale valu.
sügisball
tasa raevun mul tilguvad räästad
kõlukülmust kurk kōrvuni vööl
laiad laaned sees graffitud seinad
hilisõhtuni valutan tööd
pime pisku mis lubatud silmale
sulab näppudelt jahune leib
narrinägusid naerdakse viluks
nende kulul käib sügiseball
sinkjashalliks surm suudleb kord huuled
raudne voorimees kodu koob tee
turuplatsidel kirkad on hinnad
hingemüümata mõned on veel.
puts.®
turris hoor
kas on keegi veel mu ees
kes käind sama kitsast teed
samad viisid, samba rütm
orud mäed ja jäätund nutt
kas poeedi süda teab,
miks tal valutavad read
mille käsi käsikirja katteloore eemaldab ja seab
teekond tuhast tindine
vōitlev sōna keerleb, keev
vabaduse viirastused vabandustele
elu hindamatu loom,
vahel taltsas, turris hoor
kunstnik hingepuru tähehaaval tähtedesse koob.
puts.®
Elu Raplamaal
Raplamaal on elu kui koopas
Jumal seal töötas
nüüd on elu möödas.
Mul pea valutab,
sest veri kallutab,
kui raplamaal vahutab.
Istun keset raplamaad,
Ning näen kedagi kaevamas
Ning laenamas.
Olen mures,
sest raplamaal koer kuses.
Minu Taavi on koolis
Ise istun toolis.
The Bicheez
Armastuse ja iha vahe klarifitseerub usalduseks,
selles tuuma reaktiivses tundes, narkootiline mõju,
stimulant mis ei lase vajuda unne, kujutlus puhkeb,
süda ei rahune, üledoos enesest, süda puperdab hetkest hetkesse,
kui mõtetes mõlgub see.. Samune, ammune,
see alati rahunes, kuid kätte saamata, igavesti
valudes, nõnda tallun seda teed, otsimaks oma doosi,
kuid kõik kas vargad, hoorad
või kogu suhte suhtes lahjaks jääb koostis,
Soov unelmad, süda pummeldab, vahetult kohtumisel,
juubeldab, ainus hetk mil ei tunne ennast julgena,
ainus hetk mil soovin, et ajalugu olek .....
Mis on õnn?
Kas viib mind ükski tee õnneni?
Või ehk on valesti see kuidas mõtlesin?
Kas saab sundida õnne?
Või on õnn see üürike hetk,
mida ootamatult tõdesin?
"Mari ainult magusast moosist hakkab kõht valutama!"
Lapselik jonn, soov et elu üle valitseks kontroll,
mõistmata, kui võikana allasurumine võib lõppeda,
Konfliktiga ei saa tulla ju rahu,kõik mida vajan on..
saada aru
Milleks ma veedan oma aja, et ära joosta,
Kui tõde on siin samas mu sureva näo peegelduses,
Raisates aega et luua ammu kadunud tunnet,
Mu lapsepõlv on surnud, on aeg edasi liikuda,
.....