Sõnale vanaema leiti 86 luuletust (pop)
Minu õpetaja
(analoogiad)
Sa oled päiksekiir,
mis näitab väiksele, kus läheb piir.
Sa oled autorool
ja nii on lastel suunaks ülikool.
Sa oled vihmapiisk,
kes ujuda võib vastuvett kui kiisk.
Sa oled pehme pall,
nii pehme, nagu vanaema kootud sall.
Sa oled kahekordne vikerkaar,
kuid vahest nagu üksik saar.
Sa oled pliiatsiga tehtud joon
ja jagad kõigiga, mis lood.
Naistepäev
Naistepäeval nalja pole
mehed tragid, poisid paid
emmed, vanaemad, tütred -
kõik nad kimbu lilli said
Väiksel Jukul aga mure
naabri-Kati koha pealt:
kas on tüdruk ta või naine
kes see ikka täpselt teab
Igaks juhuks kinkis õie,
Kati kaunilt punastas,
Jukule ta seitse pattu
hetke jooksul lunastas
Jukul aga ühest asjast
tekkis selge arusaam:
iga plika väiksest peale
veidike on juba daam
Jää hüvasti
Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind...
Ka lapsed kaotanud on vanaema -
jäi säraküünlast alles ainult ving.
Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid...
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?
Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!
Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan -
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!
.....
Vanaema
Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.
Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest...
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.
Pärast tundus
üsna tihti -
käies haua manu -
vanaema
tegelikult
polegi ju seal...
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.
Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual to .....
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....
Vanaemad
Mu unenägudel on muinasjutu tiivad,
mis vanaema rääkis minule.
Need läbi täheväravate viivad,
ja hommikul kõik päikseks seguneb.
Head mõtted kujundavad nii mu päeva,
se´s vanaema mälestus on sees.
Kuid unenäod nüüd kiirustades läevad
justnagu koltund lehed ojavees.
Nüüd oma lapselapsel räägin unejuttu
ja sillutan tal tähetätraist teed.
Aeg voolab aga peatumata, ruttu -
Kord mälestusteks jäävad jutud need.
Talv
Talve ootustest olen ma täis,
eile mul esimene päkapikk käis.
Arvasin alguses, et tema on ema,
kuid ema arvas, et ikka tema.
Õnneks pole ka kooli enam,
seda kinnitas mu armas vanaema.
Tunnistusel sain kõik viied,
õpetja ütles mulle nii on edasi saada kiirem.
Aastal 2021
On suvi ja päike, on augustikuu…
Pikk ootus on lõpule jõudnud -
ema süles uus elu, kel naeratus suul,
isa armastus nendeni sõudnud.
Te pisike tütar kui päikesekiir
valgustab elu ja te ühist teed.
Tehke maailmale peale üks õnnelik tiir,
saatjaks õnn ja arm olgu alati need!
Meenutades vana-vanemaid
Minu vanaisa ja vanaema
ammu siin koolis käisivad.
Küla simmaneid ning suve
koos nautisid nemad.
Ehast koiduni jalga keerutati,
pika päeva siis tööd rabati.
Kuupaistel Jõksi järve ääres
lõkketule paistel puhati.
Oma eluteed koos alustasid
kirikus seda ka kinnitasid.
Ei sõda neid lahutada suutnud
ega eluraskus armastust muutnud.
Oma lastele jagasid kõike nad:
elu, armastust, ja oskust elada,
õnne ja raskusi jagada
ning piibli tarkust järgida.
Kõrges eas nad meie seast lahkusid,
elutolmu jalgelt pühkisid.
Nüüd kabelis koos nad puhkavad,
vaid hauakivi nei .....
Magus paar
Olin nii rõõmus,
kui kuulda sain sinust.
Suul oli mul soomus,
kui kuulsin, et mõtled minust.
Tahan sulle helistada,
kuid siis olen jälle pilves.
Sulle, sinna kaugele vilistada,
kui pisar pesitseb mu silmis.
Tule vii mind siit ära!!!
Ehk lõpetavad teised siis selle kära.
Mis on sel halba, kui oleme koos?
Õnnelikud ja magusad nagu vanaema moos.
Kõhubeebi
Üks silmatera kogub alles jõudu,
veel päikene ja kuu tal korraga on ees.
Kuid juba noore ema silmis õnnetõusu
võib märgata
ja vastse isa armastus neis mõlemis on sees.
See väike silmatera rõõmu laotas õue -
on taevalaotus õnnepärleid täis.
Muist kukkus vanaemadele põue.
Uus staatus sobilik neil näis.
vanaemale
Vanaema tehtud pannkookide lõhn
purgis moos ja kannus värske piim
tema armastusega saab täis kõht
ning mured soe hääl südamelt viib.
Juuksed on elutarkusest hallid
seda on edasi jaganud ta mulle
mälestused loodud nõnda kallid
panevad mõtlema igatsusega Sulle.
Kulla memm ära ole siis kurb
kui miskit teeb hinges valu
Kulla memm kui ei tule und
siis abi läbi palve palu.
Tunned et rääkida on vaja
helista mõtlemata ruttu
luban leida alati aja
kuulata kuni jääd tuttu.
Pisarad silmist Sul kustutan
tagasi toon rõõmsa tuju päike
ei seda eal ma kuna .....
Kodu
Astud sisse ärevuses,
uudishimust pakatuses.
Vaatab vastu vanaema
igapäeva harrastuses.
Loodad sa, et vestlete
hoopis ainult passite
ehk ta lihtsalt pelgab
ammust last ta salgab.
Vaikselt kostub tema vigin
muidugi ta sule sihib.
Taas sa kole, loll ja paha,
iial ei tee nii kuis tahab.
Taas sa nukralt noogutad,
tema sind vaid pahandab,
lahkub siis, et minna
tore on taas kodus olla.
Kaltsunuku luuletus
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema pehmed sammud, nagu peakski olema,
tema hoolas pilk, nagu
tubli põllumees,
toimetamas-talitamas, põll ees.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema vilkad vardad, sõrmed
valmis õmblema,
tema aus nägu, ninal prill,
nagu kõige armsam krokodill.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
mulle ammu kunagi pani nime tema -
ja nüüd ma olen isegi
nagu vanaema...
Väga kena!
Leenu.
/Mari*Uri/
Vanaema armas köök
Minu vanaema köök on pisike,
aga ta on nii kallis minule.
Alati, kui vanaemale külla läen
on see minu suur rõõmu-ja õnnepäev.
Minu vanaema on nii lahke ja hea,
tema koogilõhnalist pisikest kööki armastan- ta teab.
Köögilaual linik pitsiline,
selle heegeldas mu vanaema ise,
Põrandal narmastega vaip on maas,
seinal ripub ajahambast puretud vana maal.
Köögiaknal väiksel,
suurte lilledega kardin on ees.
Ja alati, kui kardina vahelt sisse piilub päike
ja väikest kööki valgustab,
siis märkan vanaema põsilt rõõmuläiget,
oh, kuidas ta rõõmustab!
Köà .....
Vastus Pojale (10434)
ah siis niimoodi sa mõtled
kannatlikust kannust kes pliidi peal kannuseid teenis
pliit oli kuum ja kaan oli kohe tema kannul
ja valgest kepist mis pimeda nägijaks teeb
peenis potil või arvutis kui pingutad siis tuleb seegi
kui ei kannata arvas kann siis ehk ei tule
voodi või poodi maksta tuleb ikka arvas pime
kes kepi eest papi letile pani ja silmad sules
aga teisest toast juba mõnda aega kostus lahkheli
oh heldene aeg ütles vanaema
kui põrandaharjaga numbrid kühvli peale tõmbama tuli
mees ja naine lebasid edasi
hommik on õhtust targem ütles koit hämarikule
koit oli .....
Lapsepõlv
Elasin ja kasvasin ilma isata,
ainult ema ja vanaemaga.
Vanaema mul kõige kallim on,
veetsin aega temaga.
Õpetas mind, palju oskas, palju jaksas,
kuid sellest väheks jäi.
Kooli läksin üks aasta hiljem
ja seitsmendas klassis istuma jäin.
Ma isegi ei tea,
kuidas mu isa suri,
kuid tean,
et ta polnud kuri.
Kodus peeti suuri pidusid ,
kui olin veel laps,
hingasin sisse suitsuhaisu
ja laual oli naps.
olin koguaeg magamata
ja täna sellele
ka kodused ülesasnded tegemata.
Räppi hakkasin kuulama,
kuna parim sõber seda kuulas ja
hakkas meeldima,
hakkasin ka .....