Sõnale vanus leiti 47 luuletust
Piisk karikast
Sütita mind põlema,
Sunni mind võitlema;
Kustuta minus sensatsioon;
Ning elama mind õpeta:
Värsi sülitan nii nõmeda;
nii, et keele ära kõrvetan;
kõigi poolt kümmne sõrmega;
Ülbe ja argumenteeritult kõnekas;
Pikkust vanust; kuid endiselt põngerjas;
Jonnimises kõige võimekam;
Pole mõtet üldse võrrelda;
Põlvi kellegi ees ei kõverda;
Aam teie kõrgus, kõiksus,
olelus võitluses lõksus
kõik möödub, kõik möödus;
sõimust mu ära nõidus;
must mu kunstile sõprus;
Võbelev võlur poole kohaga sõdur;
maailma piiridel kõõluv;
Pole suud pole silmi .....
Vaatenurga Turist
Tuld teen;und veel; näen seni kuni kustub leek;
untsus teel; jumbul sees;hea meel; sest peatselt;
lõppeb see kohustus;ajupesu saaga jobudus;
mille peale iga probleemi lõpus oli vaja vanemlikku lohutust;
peredes kus sellest loobutud;seda lohutust tänavatelt otsitud;
virtuaal domeenid; kanep alkohol ja keedu pelmeenid;
kasuisa pakist sigaretid;salaja samal ajal kui teler vigast peksis;
nii nende täiskasvanute maailma vaated tehti;ehki;
meie generatsioonile pooltki sellest ei kehti;lampi ei vehkind;
teie elu elades lendaks inkasso enne 21te letti;su probleemid;
ükskõikseid ikka .....
Kas on olemas...
Kas on olemas sõpru,
Keda kasutatakse?
Kas on olemas sõber,
ilma vigadeta?
Kas on olemas pahandust,
mis lõppeb heaga?
Kas on olemas koera,
ilma sõbrata?
Ära hülga sõpra,
kui ta hädas.
Ole talle toeks,
heas ja halvas.
Igaüks vajab kedagi,
kelle najal nutta.
Ta loodab, et tal keegi,
kellele mure jätta.
Sõprus ei piira vanust
vaid kurbust.
Kui keegi pole piisavalt tugev,
see on andeks antav.
Sa olla võid sõber vanemaga
või mõne nooremaga.
Kasvõi pikemaga
või lühemaga.
Pole olemas sõpra,
kes hülgab.
On olemas vaenlane,
kes vihkab.
Sõbr .....
Unistus
Näe, mäletan, kuid vanust polnud palju
Oli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.
Läks aeg, ning oli lõpuks vanust
Ei enam laual emalt sooja leiba
Läks aeg, sain teada armu valust
Ei unistus mind enam siit või leida
Kuid sääl ta seisis, käed rüpes, juuksed sassis.
Nüüd meenus kõik, mis peas kord sündis.
Ja sääl ta raius ja vaidles ja vassis
Vajas veendmist mees, kes tööpõldu kündis
Nüüd rännuteel ma seigeld, üle aasta
Ja näinud ri .....
Talvine hommik
Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heidsin
Nüüd kogukas keha aeg ajada üles
Mälu soppidest tuhnides leida on lahend
Kas tõesti minust saanud vaid joodiku lühend
Mis olema peaks mu pääsetee vahend.
Vaid viivuks veel luban, oma silmad ma sulen
Külmast kaotanud varbad juba nii kui nii olen
Ja kui kauem veel magan mis teha-siis suren
Mul vanust ju piisavalt - kolmkümmend saan suvel
Luule!
Luulet kuuleb tuule huulest hästi puule puhub peale lehti sahistades annab reale kastanjetti kannab heale algavale iilile kõrvale pillile anname hääle, mille kanname puude lehtedele tehetele ehetele jätkule jäigule oksaraginale uksekraginale hirmsale saame tammelehe sahinast me kuulda Zeusi mõtteid, kes luule sätteid teisi tunneb juba ning lubab puule juure mõtlemisest muule mullasuule, mis häälega krudiseb muld kuld puule juurdub kragiseb sõlmib suudmed.Nii puu suu luuletab ju vanus tunnetab muljetab.
— luulekomissarovArmastus
Üks neiu kord kõneles
normaalsuse kastist.
Ma tundsin, et mul
pole sinna mahti.
Ei peata mind
ühiskonna poolt seatud piirid,
sest tean, et mõtteis
vaid sinuga viibin.
Ei julge sul´ öelda,
sest kardan, et lahkud.
Kardan, et ausus,
see ajab meid lahku.
Ei teised või teada,
et armumas olen.
Ei teised või teada,
sest tagajärg oleks kole.
Kas tunda armastust
on mõeldud vaid vanadele?
Või on lubatud ka armastada minul?
Kas tõesti pean alluma seatud vanustele,
et see sobiks teile nagu orkestrisse viiul?
Targad on rääkinud iidsetest aegadest :
"Tunn .....