Sõnale vaprus leiti 18 luuletust
vaprus
Elu, see õrn ja habras
Vahel kui viimane tõbras
Võtab sinult kõik
Ja siis jätab
Ongi tema võit
Ta ei taju piire
Tulema on üsna kiire
Lihtsalt tuleb ja võtab
Viib ära viimsegi
Ei huvita teda kui piinled
Ise pead leidma selle väe
Et tuleviku poole sirutada käe
Haarata sellest, mida näed
Sellest, mida elu pakub
Kukud, siis jälle tõused
Pistad pahna põue
Neelad alla
Sülitad välja, elad välja
Oled vapper.
Ise, ainult ise
Käi sisse uued rajad
Need uued huvitavad
Leia see aeg
Ole vapper
Nüüd on õige aeg
"Aga ma ei kardagi"
Veel on alles ülestõusmispühad
Ukraina äreva taeva all.
Veel on alles vanaema ja ema,
väikesel tüdrukutirtsul
pommirahe all.
Ema ja vanaema kannavad kooke,
tüdrukutirtsul korvikene munadega on.
Kaevikusse tee kannab endas ohte,
kuid pühade ajal hinges veidi kergem on.
Tüdrukutirtsu hääl ütleb puhtalt ja selgelt:
"Aga ma ei kardagi".
Ei tohi uinuda see kaunis maa
Ei tohi uinuda see kaunis maa,
ega alla anda sõjale.
Ei ole ükskõik, mis me lastest saab,
keda kodumaa kasvatanud ülesse.
Auga kaitsta tuleb igat maajuppi,
vaenlasele ei jalatäitki maad.
Ei saa võõra raevu sisse lasta südamesse,
oma piire igaüks tundma peab.
Kodumaa on üks ja ainus,
kus su juured on sügavalt maas.
Selle kodumaa eest seisad kindlalt kui kalju,
ja kui vaja, siis elugi kodumaa eest andma pead.
Pommikoer Patron
Armas, kallis pommikoer Patron,
ma Sulle priske ja lihava kondi toon.
Väikene, vapper pommikoer Patron,
Su vaprus hinge läeb
ja pisarad välja toob.
Kullakallis, pommikoer Patron,
saadan Sul kallisid,
musumopsudega koos.
Ukraina uhke võib olla Su üle!
Oled toonud võitu lähemale!
Slava Ukraini!
Ei saa üle, ega ümber
Valutav on süda jälle...
Ukrainast ei saa üle, ega ümber
Ei saa me läbi Ukrainata,
ega Ukraina rahvata.
Vahest tunned endas häbi
endas tugevat süüdki,
et kodumaast on lahku mindud-
Hing sees kripeldamas nüüdki.
Üks võõras vägi
segi paiskas-kõik, mis kallis oli
Ja oma musta häbiplekki
ta teistel külge pani.
Kuid ei saa lasta jalgu nõrgaks
ja süüd enda sisse
Jalule meil tuleb tõusta
ja vaenlane puruks lüüa.
Valust tuleb üle olla
Usku hoida südames
Vaprusega südant toita
Üle olla jõhkrusest.
Küll siis ükskord koidab päev,
mil võidet .....
Sain
Ma tulin sinu juurde
su uksed olid mulle valla
mind ometi ei võetud vastu
ei jäetud kauaks ulualla
Tundus küll
et väljakutset ma ei pelga
ma palusin end kuulata
ma lugesin ja laulsin terve õhtu
sa siiski halastasid mul
ei löönud nuga selga
vaid sirgelt silma vaadates
suud andes otse kõhtu
On nuga korraks olnud kõhus
on teinud pisikese sisselõike
sealsamas aga käinud südamesse
kaks korda või siis ühe kiire põike
Sain sinult siiski midagi
ma olen juba võitja
sain armastada sind
sain hellalt löödud haavad
sain suudluse sain leinavalu
neli kollast õ .....
Päikesepuna
Nii kaunis on tõusev päikesepuna,,
virvendus katab merevee.
Kõrvus kaikumas kajakate kisa,
Tormi vist oodata õhtu eel.
Pööran pilgu üles taeva,
imeliselt vagane.
Maalin mõtteis pilvetupse,
päevinäinud lõuendil.
Paisub kajakate kisa,
tormituul on tulekul.
Meenutan siis oma isa,
kes vapralt võitles tormisuul.
Torm ta siiski alla neelas,
visad olid mõlemad.
Neli last jäid elu kanda,
ei nad vandund iial alla.
Aprillist oktoobrini
Ma ootasin Sind terve nädala
Sa ei teadnud
Ma isegi lugesin päevikus päevi
aga Sa ei teadnud
Ma mõtlesin, et kuhu Sa kaudsid
Kuhu Sa kadusid mu päevade virvendus,
mu energia andja, mu südame löögisageduse tõstja?
Ma lugesin päevi.
Mis juhtus suvel,
oli must auk ja keha kõngemine,
ma muundasin ennast varjuks
mis jäi armastuse toitainetest ilma,
mis otsis lohtutust kurbadest armastuslauludest
ja püüdis endale tõestada,
et see pole päris...
Ma ei teadnud, et Sa tuled.
Aga Sa tulid ka sügisel.
Sul oli ju võimalus loobuda
ja ma arvasin, et Sa teed seda...
.....
Vankumatu Ukraina sõdur
Ukraina sõdur viskab nalja ka rindejoone peal,
ukrainlasel on süda ikka
õige koha peal.
Sõjatandril tantsu vihub,
et ei nüristuks ta meel...
Kuigi pisar silma kisub,
siiski vaprust jagub veel.
Jalge all lirtsub pommitatud maa,
mustjas taevas raketid koledad.
Mõistus siiski terveks jääma peab,
TEENIDA ON AU
OMA KODUMAAD!
Ukraina rahvas
Jätkugu teil visadust ja vaprust,
jätkugu teil kindlat meelt!
Jätkugu teil tahet pidada vastu,
jätkugu teil reipust südames!
Küll saabub päev, mil juubeldada võite!
Küll saabub päev, mil kohtu ette toote
rahuröövlid, anastajad -okupandid!
Elagu vaba rahvas, vabal maal!
LÕKE
Head sõbrad, me kinkudel kõndind kesk tarmukaid kevadetuul! — ja olgu teil rõõm sellest päevast!
Küll lahkus meist joovastav noorus, kuid ees on veel sinavaid sihte, head sõbrad — ja olgu teil vaprust!
Õhk viluneb, pikeneb vari:
siis süüdakem lõke, head sõbrad, ja saagu sest hubane õhtu.
Leek lõbustab südant ja silma ja rohkem talt nõuda ei maksa, sest soojaks kütta ilma - seda ta küll ei jaksa.
KEVAD
Vaevalt sellel teemal uut ja paremat saab öelda kui ju ammu enne öeldud: ,.Välja, välja vainudele!"
Lapsed karjas, noored paaris, paarisrahvas paljukesi päikselistel pargiteedel, üksiklasel koer on seltsiks.
Jah, meid kõiki tõmbab päike, maa kuid kinni hoiab jalust. Pingul me kui pillikeeled päikese ja mulla vahel.
Pillikeeled, millelt kaigub õilsaid juubeldavaid hümne, ülevaid, heroilisi saagasid, triumfilaule.
Kõrgustesse pürgivad pilgud, püüded, igatsused. Kuid ka maad, me jalgealust, silmist kaotada ei maksa.
Suuri asju sünnib siin — teadagi, ent tà .....
ELAGU ELU!
Miks enne sügist ju koltuvad lehed,
küpsmata variseb vili meil maha?
Miks meil ju roiduvad nooredki mehed,
laulikud õhkavad tähtede taha?
Umb-udu ammune õhu sees ujub,
päevade paine nii raskeks teeb sammu.
Vanadus hämbliku-võrkusid kujub,
soonte seest imeb see elu ja rammu.
Vanne on vanadus, keskmiste voorus,
roostena sööb see, ei maruna murra.
Tule ja tuksata, nooruse noorus,
vaimustus elada, vaprus ka surra.
Tuksata, noorus, kui maru, kui äike,
piitsana sähvata vanade üle.
Tule ja tõuse kui pilvedest päike,
loomise rõõmuga sütita süle!
Elagu elu, mi .....
NEBULOSA.
Kui tume sonimine täitis rinna,
oktober sadu alla valgutas.
Meid kannatuste vaprus hulgutas
alleedel tuttavatel siia-sinna.
Ju hämarasse õhtu mähkis linna
ja eemal mõni latern vilgutas.
Meid kannatuste vaprus hulgutas
alleedel tuttavatel siia-sinna.
Kuid kadund paradiisi pääsmata
arm pelgus imet ootes asjata
öö kaugustesse kurbadesse pakku.
Ja unenägudeta tutval teel
üksteise kõrval kõndisime veel
ja rändasime jalad ainult rakku.
naine
naine -
mis imeloom see küll on?
naine -
mitu kodu küll temal on?
kellele köögikatana toitu moorib
peretülide käigus sibulaid koorib
naine -
miks ta alatasa tal vaja nutta?
vajub "tervendavate" sõimude mutta
ja ei saa kehvade spa teenuste eest kurta
naine -
tema kannatusi kannab pesunöör
pisaraid ei kuivata silmist iföön
naine mõtleb
kellele end ma ülesse löön
mees elab füüsilises olekus tööl
kandes seksuaalvoorust püksivööl.
naine
kuidas ei märka et ta on alati naturaalselt ilus?
kuidas ei mõista me mõtlematute tegud .....
Sõdur tuli koju
Olen kaugel,sõdin kodumaa eest,
hoolime,oleme kõik ühe mehe eest.
Ei nori,ülesse näitame vaprust,
pole aega,et näha kaklust.
Plahvatused ja surm,
kõik see väga kurb.
Ei ole hetke,mil oleksin siin valvel,
kas või paljajalu kraavis,talvel.
Ainult elus hoiab mõte see,
kodus ootab naine,tütreke.
Ema nutuselt,tule tagasi poju,
ei muud,tule lihtsalt koju.
Lahkun siit,tagasi vaatan,
oma käitumist,iseloomu taastan.
Jah pere,tagasi tulen,
selle verise mälestuse sügavustesse sulen.
Marko Vaima
