Sõnale vara leiti 513 luuletust (top)
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL
Vanaemad
Mu unenägudel on muinasjutu tiivad,
mis vanaema rääkis minule.
Need läbi täheväravate viivad,
ja hommikul kõik päikseks seguneb.
Head mõtted kujundavad nii mu päeva,
se´s vanaema mälestus on sees.
Kuid unenäod nüüd kiirustades läevad
justnagu koltund lehed ojavees.
Nüüd oma lapselapsel räägin unejuttu
ja sillutan tal tähetätraist teed.
Aeg voolab aga peatumata, ruttu -
Kord mälestusteks jäävad jutud need.
Sõbrannade värk
Kaks tussi jõivad Calvadossi,
kõrvale sõid kabanossi.
Maailma asju arutasid,
kõik mured lahti harutasid.
Kes jättis maha? Kes jäeti maha?
Kas mann sai eile õhtul taha?
Varavalgeks ,koidikuks
kõik jutud saidki räägitud.
Nüüd süda rõõmus ja hing on kerge,
uus päev paistab palju helgem.
Kevad
Ümberringi kõik on vait ja vaga,
ka lumi sulanud on vaikselt ära,
pilved kokkupoole nihutanud end,
et PÄIKE taevas särada saaks
iga kell...
Varahommikul on metsas kena,
siin-seal tärkamas on kevadlill.
rohukõrrel kastepisar särab,
loodus on nii tundlik ja nii hell.
Pime krool
1. klassis õpetatakse lapsi ujuma
saavad päeva lõpus tunnikese
kui saavad spordiga hakkama
basseinis võivad hakata lõbutsema;
nüüd võtavadki nad joondu
igale hüppeplatvormile esimene astub
aga pimedad õigesse kohta ei koondu
õpilane leiab õige koha, kui seda katsub;
ükshaaval kõik panevad peakat
pime krool on võistlusviis
las sukelduvad hoolikalt
kui kõveralt ujud, mis siis;
verd peadest hakkas voolama
liiga vara uksed avati
neid lapsi pidanud hoopis keelama
sest alles nüüd vett basseini lasti
Ikka kotid mehed
Nõukaajal õeldi
"loll nagu moldaavlane"
aga jalkas oldi
hullem see just eestlane;
jälle 2:0 seis
türa, küll on kotid mehed!!!
mõistus kadus meis
kui suurenesid punktivahed;
oli mu nägemine ekslik?
ja kas kuulmine sai valetada?
kuidas küll see võimalik
et uuele mõtetule maale kaotada?;
aga see tõde ja saime tuska
polnud und sellele ööle
kui kalevipojad palli lüüa ei oska
siis kadugu tagasi Soome tööle;
Aivar Pohlak, spordis kaob vara
sa raiskad ära rahatähed
pigem oma püss haara
ja vaheta välja kotid mehed
Elu
Ei olegi sel ilmal nuttu enam
päiksepistega on kõik palju kenam
Varahommikul, kui loodus silmad avab
saab selgust kõigest
süda on nii aval
Kopsud täis on vabaduse õhku
masendav veel oli pikk ja piinav õhtu
Linnuvidin pehmelt kõrvu paitab
sekka kägu kukub
veel elamata aastaid
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
Kevad südames
Päike esimesi kiiri kuldab
jääkaane alt pääseb ojake
Lumehang end laiali laotab
päästab valla kevadvee
Põõsastes pajutibukesed
silmi lahti avavad
Lõunast jõudnud linnukesed
pesakohti otsivad
Taamal põllud haigutavad
varakevad nende rõõm
Kuskil kanad kaagutavad
nii soe,nii soe on südamel
Eesti keel ja kirjandus
Eesti keel ja kirjakunst,
mõtte salapära,
luues kaunist kirjandust,
hoiad sõnavara.
Kandes endas suuri sõnu,
elulisi hetki,
naudid eesti keele võlu,
kirjanike retki.
Mina hoian oma keelt,
hoia Sina ka,
oma kodu, oma meelt
ühes minuga.
- Tarmo Selter -
2024
Elu Pahupool
Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed
Tommy noor oli
Üksi ärkas, uinus ja mängis - polnd kedagi
Koolis tõugata, lükata võis muretult tedagi
Muutus üksindus raevuks, kiusamine vihaks
Mõtted mustad toitsid hinge, vaid vereihaks
Kui lahenduse leidis ja viimaks endaga rahul oli
Siis Tommy oli koolis ja Tommyl püstol oli
Tommy oli rumal
arvas, et olemas jumal
Ei teda oota keegi vär .....
Hüvastijätt
Soojad tuuled meelitavad,
päiksel suu on kõrvuni,
suveaega ihkab minna,
iga suur ja väikegi.
Väsinud on koolijütsid,
pikk on olnud aastake,
räsitud on koolikotid,
tallatud on koolitee.
Kevad juba ulatanud
suvele on terekäe,
julgustanud suve tulla,
ära vahetada väe.
Head teed siis kallis, kaunis kevad,
oled olnud soe ja hea!
Nüüd avatud on suvevärav,
puhkuski võib tulla pea!
Minu Maailm
Kujutan ette selge sinise taeva,
midagi muud ma ümber ei näe.
Avaras maailmas mind miski ei vaeva,
päikese poole venitan käed.
Pimedas vaatlen ma säravat kuud,
öö on nii pehme ja hell.
Vaikselt sahisevad põõsad ja puud,
aega tuletab meelde vaid kell.
See maailm on alati kaunis kui roos,
selles peitub maagilist ilu.
Linnud siristavad üht viisi kõik koos,
see laul haaraks kaasa ka sinu.