Sõnale vara leiti 512 luuletust (uued)
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
Jeanne d'Arc
veel hall on taevas, õhk nii rõske,
unistad päikesest, mis paitaks su põske.
ka pehmest tuulest, lainetes veest,
ent soojus ise- see tuleb su enese seest.
su raske töö kandnud on vilja,
sest tõusid vara ja voodisse said hilja.
ometi, vahel ajas kaotasid end ära,
kuid silmist see ikka ei võtnud sinult sära.
sest särad sa endiselt, ja paned tähele
neid linnukesi, väikeseid, tasa lähened.
nad kaunimalt laulavad, kui publikuks sina,
sa tood neile rõõmu, vaikib murede kisa.
Emakeelemängud
Ehh- polnud otse olnud kurja nägu
kuid ka mitte sõbralikku palet
ei olnud öeldud kainestavat tõde
siiski mitte suisa selget valet
Ei pole olnud elus päris tunnet
sealsamas ka et puha kõik ükspuha
ei ole öeldud kõikidele ära
kuid üsna tihti kõigele- ei taha
Jah- elus olles oldud püsti rikas
vaid üsna tühi hingest/maisest varast
vasktorudest ja tulest läbi käidud
ei saadud üle lapsepõlvetarast
Kirg- oldi unistatud taevaist/ingleist
kuid kobatud sind poldud käsikaudu
ei iial olnud oldud kinni vanglas
ehk meeled seoti veritsema raudu
Me oleme- veel pole .....
Kevadine tunne
Sammal lume alt on vabanemas,
linnulaulu kostub metsast rohkem,
lehed okstel pungumas on juba,
kevadine tunne hinge laskem.
Lumikellukesed varsti väljas,
lehetipud paistmas mulla seest,
märtsikellukene ennast aias
sirutamas välja maja ees.
Päike Sinu punapõski paitab,
tuul on jahe, ei Sind sega see,
nõnda varakevad ennast näitab
ööde külmas, härmatise sees...
- Tarmo Selter -
2024
Naine
Naine on ikka au sees,
tema ümber alati elu keeb,
tal päikesekulda südames,
vara temas eneses.
Naine on ikka ilus, armas,
iga mees lilli tooma on varmas,
kaisutama naisukest südamest,
rohket õnne soovides,
Naistepäeva sees on tore,
päike taevas on nii ere,
naistel lilli terve sülem,
kõigil on meeleolu elev.
Saatanlik vabadus....
Tunnen vabadust, tulla ja minna…
Võiksin olla nii lind kui kala…
Ja vahest saata kõik otseteed sinna…
Kuhu isegi keiser käib jala…..
Linnuna lendaksin üle taeva….
Vaid tähed mul näitaksid teed..
Poleks muresid….ühtegi vaeva…
Silmis ookeani sinavad veed
Ujuksin kalana lihtsalt ära
Kõrvus kõlamas saatanlik hõik….
Taevakaarel on piltilus värav
Mille taga kord kohtume kõik…
Taevaväravad
Taevaväravas valvavad inglid.
hingedele näitavad teed.
Igale hingele seal küünal põleb-,
kustumatu ja igavene.
Taevalael ei ole põrgut,
seal on vaikne, tasane,
koduks kurvale hingele,
maapealsest põrgust pääsenuile.
Taevas tervitavad inglid,
rahuriiki algab tee.
Lein ja nutt jäävad maa peale alles,
kauaks piinama südant veel.
Loojang
Loojangutes peitub ilu
õhtupäikeses,
luues hetki Sinus, minus,
hetkes väikeses.
Loojangus võib ette näha
kuumalainet just,
talvel suure jäise külma
varast ennustustust.
Loojangus saad purjetada
silmapiiri taha,
päiksekiiri silmitseda
kuni pole näha.
Loojang vahel peitumas
on Sinu südames,
kuni tunded koidikuna
tärkamas Su sees.
Loojang loomas õhtu ilu,
mälestusi, hetki,
mida leidub Sinus, minus,
kui neid hetki nähti.
- Tarmo Selter -
2023
Sõbrapäev
Sõber on kui kallis vara,
hoia teda ja sõpruses ela.
Sõber on kui habras hing,
kui tal liiga teed,
siis ta kui tiibadeta lind.
Südamega tunned ära sõbra,
õige sõber truu
ja suure südamega on.
Õige sõber elumerest välja aitab,
tal kõigest hingest aidata on soov.
Sõber on see, kes märkab
ei peitu poe, kui häda suur.
Rõõmu tunneb Sinust ja pead Sul paitab,
kui elus Sul kõi õnnestub.
Sõbrad kallid, hoiame ühte,
hoiame kokku!
Ei siis armastus meist iial lahku.
Kevadel
Kevadel on olla ilus
päikesekiir mängleb puude vilus
magusaid lõhnu täis on ilm
terve päeva laulab lind
Kased tilgutavad mahla
pärnapuud on õisi täis
mesimummid kannudega
vilgas elu kõikjal käib.
Kastemärjad kevadhommikud
õhk virvendustest tulvil
pilved kõrged taevalael
midagi uut juurde sünnib
Kevad see on ilus aeg
toob ilu aeda ja õue
salamisi ja varakult poeb
ikka meile põue.
Kevadel on võime suur üles äratada
armastust ja õitsemist
ikka armastuse õitsemist-
mida muud meil vaja.
aprillis
lööb pärast talve
haljendama põld ja nurm
samamoodi heleroheline
nüüd on jälle elu igavene hurm
mul kahju hakkas
et poisieas pajupill
jäi tegemata
pritsmeid pööreldes
vesiveski koduojale
rõõmust kilgates ehitamata
varandus teele mida
võtta jäi kaasa tulemata
vajunud on igaveseks
Elva jõe põhja kõrvus tuul
lahtistel jääpankadel sõitmine
silme ees Peipsi avarus
pähe hakkav vabadus
aeg tulnud
ööl tunnil unetul mõnel
teki all käed paned
palves kokku
tänad kõiki tüdrukuid
kes sind on armastanud
lased sellel rõõmul
ennast täita hetki sellest
mälul omatahtsi läita
kaob kellast aeg kui
mälestuste aeda läheb
lahti vahel hommikuni
raske värav sealt kostub
pillimäng ja vali tantsukära
öösse nii arutu ja särav