Sõnale vara leiti 487 luuletust
Mõtlen end täpiks
Mõtlen end täpiks su silmas
Ja kujutlen kuidas mind vaatad
Mõtetes küsides tohid
Sel öösel ehk olla mu saatja
Mõtlen end täpiks su käele
Ja kujutlen kuidas mind puutud
Tunnen kuis soontes su veri
Siis soojaks ja elavaks muutub
Mõtlen end lõhnaks su õhus
Ja kujutlen kuidas mind haistad
See hõng aina nõudvamalt kutsub
Mu huuli nii magusaid maitsma
Mõtlen end veiniks su klaasis
Ja kujutlen kuidas mind rüüpad
Kuidas mind kui sigaretti
Sa heleda leegiga süütad
Mõtlen miks hommik nii vara
Meid äratab sumedast unest
Meri meist nutma jääb maha
Nii rõõm .....
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,
"Meelerahu" kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: "Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!"
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
"Sõbrakene," ütlesin, "kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!"
/Ma .....
Su süda jäi suletuks
Sa ütlesid, et avatud on mulle
su õuevärav ja su koduuks.
Kuid lausumata jätsid, kuigi teadsin:
su süda - see jääb mulle suletuks.
Ma püüdsin sellest lausa sisse murda,
ei tahtnud näha sinu tõrksat meelt,
ma oleks võinud selles õnnes kasvõi surra,
mul´meeldis uskuda, et olen õigel teel.
Ma arvasin, et hõljun roosas pilves
ning selles äikest olla ju ei saa.
Ma lootsin, nähes sinu eemal ilmet,
et suudlustega selle peletan.
Kuid teadmine - see tuli, väga ehtne!
Ma lõpuks mõistsin - olen lihtsalt jalus
ja narri kombel kuljustega vehklen,
su käest ma olematuid .....
Ausammas
Ema tuleb,
ema läheb,
ema teeb ja
ema toob –
ema lehvitab,
kui lähed,
ema küpsetab
ja koob.
Ema annab,
ema kannab,
ema hoiab,
hellitab –
ema mõtteid
loeb ning võlub,
mida ainult
ihaldad.
Ema põuest
jagab ära
armastuse
särava,
avab sulle
kõhklemata
kauni elu-
värava…
Kallis ema!
Olgu sulle
emadepäev ausammas,
millele ei hakka iial
ega kuskil
ükski hammas!
/Mari*Uri/
Mitu südant
Olen kaotand mitu südant
oma teel.
Olen võitnud mitu südant,
rohkem veel.
Olen kaugusesse vaadand
lähedalt.
Olen igatsuselaule laulnud
kähedalt.
Olen kilde kokku korjand,
purustand.
Olen kurja meeles pidand,
unustand.
Olen kerjust lohutanud,
teinud pai.
Olen vaenlast hellitanud,
kuni sai.
Olen vihanud ja neednud,
parastand.
Olen petnud, valet vandund,
varastand.
Olen pooli tervendanud, tervet
poolitand.
Olen valgust varjutanud, varje
koolitand.
Olen olnud elav surnu,
hingetu.
Olen olnud voolav õnn,
hirmpidetu.
Olen olnud peal ja kohal,
üleval,
servas, keske .....
Õnne varas
Ta on valetanud endale ja mõjutamiseks ka mulle,
minu olemuse on ta maha matnud ja lootused visanud tulle.
Need põlevad nii magusalt ta hubase mõtteruumi kaminas,
ta ei ole kurb, murest murtud ega pabinas,
vaid loeb enda elu uut peatükki,
kus minusugusied rumalaid pole ühtki.
Ta loeb seda huviga, samas unistades,
kuidas ma uppun ta põlastavas vales,
kus keegi ei viska mulle köit ega kät ulata,
nüüd lõpuks saab ta minu haiglaslikust hoolivusest puhata.
Nüüd pole enam mind, temast hinge välja kallistamas,
olin siiski ju mina alati olnud, tema elurõõmu ja õnne v .....
Rutiin
Iga hommik sama jama,
vaja üles tõusta vara.
Sammud kooli poole seada,
valemeid on vaja teada.
Päike juba kõrgel taevas
kui mina ikka unes vaevan.
Miks küll kestab kool nii kaua?
Ega keegi pole rauast.
Pärast kooli paha olla,
pea valutab ja käsi väsind.
Väsimus mind on surund alla
kuid oma rõõmu ma ei varja.
Aga pole hullu!
Ehkki väljas juba pime, jätkub kodus õppimine...
© Peeter Hansen, autor.
Unelm
Kas kuuled tormituulte häält,
kandmas unelmmõtteid su juurde.
Kas tead, paduvihm mis on väärt,
uhtumas teed südamesse suurde.
Ära jäta oma väravat kinni,
ava enne, kui mööda saab päev.
Tahaks näha su kelmikaid silmi,
otsa lõpeks siis minugi vaev.
Kui saaks päikese tuua su tuppa,
ulatada kandikul kumava kuu.
Puudutada õrnalt su kelmikat tukka,
suruda hellalt suule oma suu...
Talve kuub
Kumavatest taeva väravatest langeb helbeid,
neid valgeid, nahka silitavaid, helgeid.
Nüüd kui tuisuväravad on valla,
kogu loodus ja maa jääb valge koheva vaiba alla.
Kõik kohad on täis keerlevate lumehelveste lusti,
ei ole kurbi, üksildasi kohti, pori loikusi musti.
Kumava teki endale peale on kogunud aas,
puhkab rahus ka kunagi lilledest pungil olnud laas.
Uue kuju on võtnud põhjatud rabad ja vesised sood,
vaikseks on jäänud vete kiired, vulisevad vood.
Härnalilledega kaunistatud aknast ei näe ma enam rammusat mulda,
ei saa ma enam katsuda seda vilja kandv .....
Taevas
Sünge taevas kadunud,
mind on üle vaadatud.
Astun sisse väravast,
ees on taevas avatud.
Siin on parim, puudub sõnu
silmad sulen, mõistan mõnu.
Pole mehi,draamat, kooli,
ega kahepalgelisi hoori.
Sattusin ehk siia julmalt,
mõni alla jäi vast kurvalt.
Võimalik et veidi vara
ei näinud elu sära ära.
Järsult sisikond mul kajab,
valust õrnalt karjatan.
Jumal nuga käes mind vaatab,
selga selle lajatab...
PÄIKE
Paistab nii kirkalt,
Ärkab nii vara,
Ilustab loodust,
Kui kevad on käes.
Elu ta kõigele annab
ja soojendab maad.
/12.märts 2014 a./ Julia Nikolina
* akrostihhon, kirjanduses luuletus, mille ridade algus- või lõpptähed annavad kokku sõna (harilikult nime) või lause.
Päevadel
Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.
Päevadel, mil alles pärastlõunal
üles tulen,
neile mõtlen, kes on juba
täitsa uinunud –
või sulle, kes sa oled
ammu üleval ja
tuled, et tuua
pesud tuppa, mis
on väljas kuivanud.
Ning õhtutel, kui viimaks oma
ärkvel silmad sulen,
pilvedele mõtlen, mis on
ümbritsemas Maad –
ja sellele, et kui meid poleks
valvamas need uned,
sina
selle ülesande
enda kanda saaks… .....
Muinasjutuline surm
Sel jöulisel tumedal ööl- sa tulid ja suudlesid mind.. su armastust oli igalpool- kui vastu suudlesin sind.
Sel jöulisel tumedal ööl- haarasid mu kätest ja embasid.. sa mulle kui hapnik,mida hingad- taas mind enda poole tömbasid..
Sa surusid mind vastu sulepatja- samas hellalt paitades mu huuli.. mulle tundus justkui sattunud ma hätta- kui tundsin südametukseid suuri..
Mu süda oli kui kivistunud soojus- Ta vaevu vaevu veel jutustas minuga.. ma nägin kuis päike veel loojus- kuid loojus see vist koos sinuga..?
Mulle arusaamatuks jäi köik- Läksid sina vöi läinud ol .....
Lootus
Kogen seda maailma kui
hammustatud õuna:
keegi kuskil söönud on
tasuta kõik lõunad...
Keegi kuskil ikka on
vastutusest vaba,
oma aia sulgenud
väravatel taba.
Loodusel on suurim lootus,
inimestel oma -
iga tegemise taga
mõttekriips või koma...
Lõpusirget veel ei paista,
aga tahaks näha
tuletornist
valguskiiri
kaugemale täna.
/Mari*Uri/
Ärkamisaeg
Ruskesse samblarõskusse
Surun lauba
Et olla lähedal maale
Ükskõikseks jääb
Rohukõrs
Pohlaleht
Männiebe
Maa on tuim
Tuhandetest
Võõrashoolimatutest
Jalaastudest
Kuidas
Aidata ärgata ellu
Sellel mil pole elada lastud
Millest on ainult võetud võetud...
Silitan üle su pehmuse
Ehk värahtab miski
Sügaval südames
Tunne mind siiski ära
Kurbhallide aastate tagant
Mu oma maa
Maren Toom 1988