Sõnale varav leiti 164 luuletust
Sinine linn
Ühes kauges sinises linnas,
ümber sinised tänavad.
Looklev kivine rada viib sinna,
kus ees kuldsed väravad.
Kui neist väravaist sisse kord astud
mattub udusse sinine linn...
näe-kaugusest ruttavad vastu
need,kes armastanud on Sind.
Kerge tuuleiil pühib tolmust
kauged kallid mälestused...
Näed taas kōike, mis kunagi olnud
ja ka seda, mis alles tuleb.
Arvasin, et olen
Arvasin, et olen kõike näinud -
põrgu koopaid, taeva väravaid...
Hetk hetke kõrval targemakski läinud,
kui säilitanud silmi säravaid...
Arvasin, et olen kõikjal käinud -
kõndides või joostes, igas võttes...
Ausalt, üllalt avameelne näinud,
jaganud, mis südamel ja mõttes...
Kuni tulid sina. Võtsid käest,
varjutasid, paljastasid kõik...
Sellest päevast peale olen kohal -
ja hoopis elan, hoopis hingan...
Kogu väest.
/Mari*Uri/
Naistepäevaks!
Kaunis aed, kus pattu langemise pärast
Sai armsate trullakate inglite poolt avatud värav
Ja nelja tuule poole läkitati teele - üks paar
Kes tiba hiljem hääletas end reele.
Reel kiskus jutuserva üles kaunis kutsar
Kel nimeks Petsebul ja ta ei olnud tuttav
Nii paar, kes polnud päris ühte verd ja soodu
See tuhmem pool oli kõik võimsa näo järgi loodu.
Kuid teine oli jumalikult kaunis, veetlev, maine
Teda hellitavalt hüüti- esimene Naine!
Aga veel ei olnud päeva ega ööd
Ja mees ei teadnud, mis on üldse tema töö…
Kutsar armas, ülikonnas kallis
peletas k .....
Kes julgeb teotada armastust
Kes julgeb teotada armastust
armastust, mis süütu, naiivne, siiras vaid
Sa teotad ja pilkad kellegi armastust
kuid sa ei tea tema südame tagamaid.
Sa ei tea, mis uksed on avanenud
või mis väravad sulgunud selle armastuse ees
Sa ei tea, mille arvelt on teed tehtud
mida ohverdatud selle armastuse eest.
Sa ütled - ma naeran
puhast armastust leida võib vaid filmis
Kuid möödunud kannatust ja vaeva
ma näen, võib leida ka sinu silmist.
Palun pea vastu!
Mul süda valutab,
pisaraid üles kallutab.
Ma olen mures su pärast,
kas tuled läbi siit väravast.
Kas sa pead ikka vastu,
sest ma usun sinusse,
valguse poole astu,
ühine tagasi meie elusse.
Sa ei tohi veel lahkuda,
see ei saaks mu pähe mahtuda.
Palun ava oma silmad,
ja too tagasi head ilmad.
Ma armusin su silmadesse
Tükike taevast vihmailmadesse
Ja kui nad päikses säravad
kui kosmilised täheväravad.
Ma armusin su naeru
Ilus, vaikne, kuulda vaevu
Kuid ta oli ikka seal
Suul ja südames, ma tean.
Ma armusin su tantsu
Nagu Laintes õõtsuv
Habras Meduus
Graatsiline ja kutsuv
Su vastupandamatu embus
Mõõtmatu energialaeng
Mind tõstis maa pealt lendu
Nagu kuumaõhulaev.
Ma armusin su huuli
Segamini kõik mu meeled
Ja su mesimagus suudlus
Alla viis mu keele
Ma armusin su rõõmu
Kui loodus sind teretas
Tahaks neelata veel sõõmu
Sellest püha k .....
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL
lähetus
päike tõuseb
oma tõusu
minu eel
kuu teeb oma tiiru
ainult siis
kui sa mõtled minu peale
pärast
hetkeks - mis meid
nõnda kokku viis
kokku nii et lähemaks
ei saagi enam
lahku nii et hakkab
hirmsalt valus
tunnetest mis keerutavad
meeltes
ja tantsudest mis tantsimata
jalus
ah kui veel mõtled
meie peale pärast
teesoojaks tõsta
lehvitades käsi
sest minu
pilgud
ootel väravana
su tulemistest
kunagi ei väsi
Sanya
Su süda jäi suletuks
Sa ütlesid, et avatud on mulle
su õuevärav ja su koduuks.
Kuid lausumata jätsid, kuigi teadsin:
su süda - see jääb mulle suletuks.
Ma püüdsin sellest lausa sisse murda,
ei tahtnud näha sinu tõrksat meelt,
ma oleks võinud selles õnnes kasvõi surra,
mul´meeldis uskuda, et olen õigel teel.
Ma arvasin, et hõljun roosas pilves
ning selles äikest olla ju ei saa.
Ma lootsin, nähes sinu eemal ilmet,
et suudlustega selle peletan.
Kuid teadmine - see tuli, väga ehtne!
Ma lõpuks mõistsin - olen lihtsalt jalus
ja narri kombel kuljustega vehklen,
su käest ma olematuid .....
LIIGA VARA
Sa astusid mu meelde liiga vara,
see suvi tegi alles hoogsaid ringe,
mu ümber polnud müür, vaid nõder tara
ja värav kriipis oma roostes hinge.
Ma poleks tohtind lasta sul veel tulla,
veel pidanuks sind hoidma eemal endast -
ma teadsin ju, et võin sealsamas surra,
kui igatsus mu kohalt üle lendab.
Ja nii ma äkki vahetasin karva
ja raputasin haava peale soola,
ma tegin seda, mida sügisharva -
ma muutusin taas mustaks libaloomaks.
Kui sügisõhk on ehmatavalt karge,
siis minu hinge lõikub igatsuse kihv,
ja masohhistlik süda naudib tange,
neid kokku surub keha toore .....
Ausammas
Ema tuleb,
ema läheb,
ema teeb ja
ema toob –
ema lehvitab,
kui lähed,
ema küpsetab
ja koob.
Ema annab,
ema kannab,
ema hoiab,
hellitab –
ema mõtteid
loeb ning võlub,
mida ainult
ihaldad.
Ema põuest
jagab ära
armastuse
särava,
avab sulle
kõhklemata
kauni elu-
värava…
Kallis ema!
Olgu sulle
emadepäev ausammas,
millele ei hakka iial
ega kuskil
ükski hammas!
/Mari*Uri/
Unelm
Kas kuuled tormituulte häält,
kandmas unelmmõtteid su juurde.
Kas tead, paduvihm mis on väärt,
uhtumas teed südamesse suurde.
Ära jäta oma väravat kinni,
ava enne, kui mööda saab päev.
Tahaks näha su kelmikaid silmi,
otsa lõpeks siis minugi vaev.
Kui saaks päikese tuua su tuppa,
ulatada kandikul kumava kuu.
Puudutada õrnalt su kelmikat tukka,
suruda hellalt suule oma suu...
Talve kuub
Kumavatest taeva väravatest langeb helbeid,
neid valgeid, nahka silitavaid, helgeid.
Nüüd kui tuisuväravad on valla,
kogu loodus ja maa jääb valge koheva vaiba alla.
Kõik kohad on täis keerlevate lumehelveste lusti,
ei ole kurbi, üksildasi kohti, pori loikusi musti.
Kumava teki endale peale on kogunud aas,
puhkab rahus ka kunagi lilledest pungil olnud laas.
Uue kuju on võtnud põhjatud rabad ja vesised sood,
vaikseks on jäänud vete kiired, vulisevad vood.
Härnalilledega kaunistatud aknast ei näe ma enam rammusat mulda,
ei saa ma enam katsuda seda vilja kandv .....
Taevas
Sünge taevas kadunud,
mind on üle vaadatud.
Astun sisse väravast,
ees on taevas avatud.
Siin on parim, puudub sõnu
silmad sulen, mõistan mõnu.
Pole mehi,draamat, kooli,
ega kahepalgelisi hoori.
Sattusin ehk siia julmalt,
mõni alla jäi vast kurvalt.
Võimalik et veidi vara
ei näinud elu sära ära.
Järsult sisikond mul kajab,
valust õrnalt karjatan.
Jumal nuga käes mind vaatab,
selga selle lajatab...
Päevadel
Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.
Päevadel, mil alles pärastlõunal
üles tulen,
neile mõtlen, kes on juba
täitsa uinunud –
või sulle, kes sa oled
ammu üleval ja
tuled, et tuua
pesud tuppa, mis
on väljas kuivanud.
Ning õhtutel, kui viimaks oma
ärkvel silmad sulen,
pilvedele mõtlen, mis on
ümbritsemas Maad –
ja sellele, et kui meid poleks
valvamas need uned,
sina
selle ülesande
enda kanda saaks… .....