Sõnale vares must leiti 15 luuletust
Vares
Kõrgel puul üks vares kraaksub,
vaaksub kaunil Toomepuul.
Ta päevad läbi aina kraaksub,
varastab kaunid suveööd.
Kõrgel toomenõlval vares kraaksub,
kuub tal must, ise õnnetu.
Vaenukägugi on kohal,
tutt peas on püsti ja punane.
Oh, saaks see õudus ükskord otsa!
Rahu on see, mida ihkame ja vajame,
mille poole pürgime!
Kui Varesed On Surnud
Mul koduloomaks Vares
Süsimust läikiv ja ilus
Teise endalegi loomaks soetasin
Nii kaunid kahekesti koos
Kaks minutit mikrolaineahjus
Neil suled veel säravamaks tegi
Au ja kuulsust
Majja ojana tõid
Rutiiniks
See säravnemine sai
Päevast päeva
Ööst öösse
Jällegi ühel hommikul
Varesed mikrolaineahju poetasin
Kuid meelele tormas miski
Mis oli maha jäänud keldrisse
Panin taimeri mikrolaineahjule
Tormasin alla asja järele
Oh kui vaevaline
Neist treppidest üles oli tulla
Viimane aste
Jooksuga kööki
Järgneval momendil
Ei tundnud ma midagi
Ei ühtki emotsiooni .....
Tunded
Juba lume alt,
ma otsin kevadlilli.
Niiväga kevadet
ma armastan.
Jäätunud lumehangel,
must vares kraaksujoru veab.
Viimati ma teda nägin,
oma aiaväraval.
Talve ikka kannatan veel ära,
küll siis tuleb kena kevade.
Kevad ise,ajab hingelt mure ära,
tärkab esimene lumikelluke.
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
Heikki Mustonen - Routainen maa
Sain kaksteist aastat vanaks
Isa põletas puuveduri
Saunaahjus tuhastati
Pisarateks polnud aega
Isa ütles: "võta seda nagu mees"
Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jäävad sellesse külmunud maasse kinni
Ja keegi ei kontrolli mind
Omakeskis pead lüües vastu kivi halli
Vend tuli sõjaväest
Varese jäänused kojutuleku kingituseks
Aed liiga madal
Ei saanud risti kirja
Isa näitas oma
Ema ei saa alati hakkama
Mõnikord on nädalaid vaikne
Arstid lihtsalt räägivad
Ta teeb seda meelega
Tädi viis ta haiglasse
Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jä .....
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
Jõuludel ma jutukaaslast vajan
Igal aastal jõuluajal,
ma endal jutukaaslast vajan.
Kuusepuust mul väheseks jääb,
ta ilus küll, kuid on tumm.
Vahest vinge tuul ulub väljas,
kolistab aknaluugi peal.
Must vares lumehangel kraaksub,
ikka kraaks, kraaks, kraaks.
Tihane külmunud pekitükki tirib,
sulekuube võdistab.
Minu hinges miskit ärkab,
üksi kurb on olla jõuluaal.
Tule jutukaaslaseks mulle,
muuda mu jõuluaeg rõõmsamaks!
Jõuluaeg nii kallis mulle,
hea, kui teda jagada saab.
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
hatune
oled minust
taas kord teinud
valge varese
musta lamba
eemal oleva
kõrval seisva
sammaldund samba
tõmmanud kohale
nõgise lae
katkise katuse
tugedeks jätnud
viltused seinad
tilkuvad torud
keha patuse
ei mäleta
mõtesta keegi et
olin see mina
kes andestas
valutas südant
ja proovides
olla üks karjast
üks mari tarjast
tolgendas
tagustes hoovides
soovides
vaid head
Sanya
Kutse öhe
Laskusin öösse maha,
ööst sai valgetiivuline lind,
kuu peitu puges päikse taha,
must vares vaevu kraaksus veel.
Loomad metsas leidsid oma raja,
rahus askeldada,
kiskjatele püünistatud teed,
õhk virvendavalt hõljus kastena maha,
kastepiisamärjaks sai mu tuldud tee.