Sõnale vares leiti 64 luuletust
Vares
Vares nokitab jäisel kõnniteel,
varbad laiali,
küüneotsad jääs kinni.
Nokitab liiva,mis teedele pandud,
minust ei tee väljagi.
Lähen teistpool teed ma,
kukun potsti maha.
Vares teistpool teed,
liivakivi noka vahel, ei ta ehmu.
Minust väljagi ei tee,-olen kohkund!
Upitan end siiski püsti
ja hakkan liikuma.
Ei meelest unu mul see vares,
kes liiva nokitas.
Vares.
Vares kraaksatades avas noka,
maha pillas kohvi topka.
Sellele järele vaatama ta jäi,
maandus ja hüples lähemalt kui täi.
Lootis kõhu täited sealt leida,
kuid vaid tühjust kohvitops piedab.
Lootus kilduteks kukkus,
varese ootus söögist hukkus.
Uuesti lendu ta tõusis,
kraaksatusega uut lõunat ta nõudis.
Tõusis lendu ja kaduski,
pärast teda vaikus maa peale end laduski.
Vares
Mis see vares postil kraaksub
ja veel linnas, oh sa arm!
Valinud ta posti madala,
et linnarahvas kuuleks teda,
mida on tal ütelda.
Mida on tal ütelda...
pole niisama mõtet kraaksuda.
Julge vares, mõtlen nii,
möödujaid ei kardagi.
Mina ainult seisma jään
ja kuulatama...
Kurblik on see varese hääl,
ja ilu pole ka.
Kahju, et ei mõista lindude keelt...
Aga võib-olla ongi see hea,
muidu liialt vaevatud
saaks niigi murest murtud pea.
Vares ja Harakas
Vares kraaksub tankitoru peal
uhkelt püsti hoiab oma pead
noka taeva poole sirutab
järjepidevalt kraaksutab.
Läikima löödud ta sulekuub
rind on puhvis
kaelas pihlakee uhiuus
varba vahel lilli on kuus.
Kädistaja harakas platsi tuli
teda meelitas sära ja küünalde tuli
ja uudishimu suur-kes tuli, kes suri?
Vares tankitoru peal lehvitas tiibu
seal jagas harakale uudiseid uusi
ja siis lendu tõusis viuhti
Kädistsjal harakal infopagas suur
nüüd kädistab õige mitu kuud
ta isegi ei tea, mis õige, mis vale
ja kas üldse jõutaks tõele lähemale?
vares
mu unest üles äratas
vares kes pärast vihma
koduteel nokk lombis jõi
see hetk
ta ilma lähemale tõi
mind nähes kraaksatades
lendu tõusis
tiibadega eemale sõudis
nii üürike siis ongi
kohtumine linnul inimesel
üks kraaksatus
siis maandumine
maantee ääres posti
otsas traadil
13.07.2022
Vares
Kõrgel puul üks vares kraaksub,
vaaksub kaunil Toomepuul.
Ta päevad läbi aina kraaksub,
varastab kaunid suveööd.
Kõrgel toomenõlval vares kraaksub,
kuub tal must, ise õnnetu.
Vaenukägugi on kohal,
tutt peas on püsti ja punane.
Oh, saaks see õudus ükskord otsa!
Rahu on see, mida ihkame ja vajame,
mille poole pürgime!
Mis sul linnukene muret
Mis sul linnukene muret
siutsud säutsud
lendad keksid
vidistad ja laulad
oksakeselt oksale
päike paistab tuul on soe
Tänan küsimast
mis kosta mees
ehita uus pesa igal aastal
passi, et ei näeks kuhu
munavargad pojakratid
Röögi hääl ära
et mõni emane märkaks
no lapsed
aina karjuvad mu peale
korja tuhat tõuku noka kohta
korja korja korja
Jälgi et sind ei võtaks
kass ei kull
viu ei vares
tuhkur kotkas rebane
Talvel on nii külm
nii külm
toit on lume all
putukaid lihtsalt ei ole
päike ei soojenda
Nii külm
et teeme suure kallipalli
seesmised l .....
Kui Varesed On Surnud
Mul koduloomaks Vares
Süsimust läikiv ja ilus
Teise endalegi loomaks soetasin
Nii kaunid kahekesti koos
Kaks minutit mikrolaineahjus
Neil suled veel säravamaks tegi
Au ja kuulsust
Majja ojana tõid
Rutiiniks
See säravnemine sai
Päevast päeva
Ööst öösse
Jällegi ühel hommikul
Varesed mikrolaineahju poetasin
Kuid meelele tormas miski
Mis oli maha jäänud keldrisse
Panin taimeri mikrolaineahjule
Tormasin alla asja järele
Oh kui vaevaline
Neist treppidest üles oli tulla
Viimane aste
Jooksuga kööki
Järgneval momendil
Ei tundnud ma midagi
Ei ühtki emotsiooni .....
Sügis
Kuldsed sügislehed teel
puudeokstel lehti väreleb veel
minu hinges rõõm on sees
päike kulda kallab veel.
Rukkipõllul vili õõtsub
laiadel väljadel tuul lõõtsub
vana aidauks nukralt kiiksub
viljasalves hall hiirekene piiksub.
Meeleheitlikult vares kraaksub
kuskil kaugemal lendavad laastud
tasapisi elu edasi tatsub
suur lootuskiir sügisesse astub.
Tunded
Juba lume alt,
ma otsin kevadlilli.
Niiväga kevadet
ma armastan.
Jäätunud lumehangel,
must vares kraaksujoru veab.
Viimati ma teda nägin,
oma aiaväraval.
Talve ikka kannatan veel ära,
küll siis tuleb kena kevade.
Kevad ise,ajab hingelt mure ära,
tärkab esimene lumikelluke.
Ood varesele
Silmasin üks päev ma poe ees üht nähtud varest
Uhke rüü selgas ja naeratus kui kassikuld, see paistis seest.
Küll alles kraaksus, justkui kuuldud - sisutühja möla.
Muu kui pealispind ja sädelevus ei huvitanud teda.
Küll uljalt sulgi, mis oma polnd, ta reipalt lehvas.
Bravuurselt, et kõik vaid näeks ja kuuleks, ta on nüüd saabund.
Häält korra tõstis, kui ebajumal, ootas, et ka teised kehvad.
Seiskuks, näeks ning ilujoobest kaoks neil kui maapind.
Ei tähtsust omand, et uhke rüü, see pärit harakalt.
Naeratus Taruk´i käest, see soodsalt saadud.
Esmane mitte e .....
Raagus
Raagus puudel ripuvad varesed oodates
tuult
trotsides jõuan su juurde veel
täna
ruttavad pilved maailma
lõppu
ette ei näe meist
keegi
tuleb lihtsalt nentides, et aeg on
ümber
lükata ei ole seda teesi
võimalik
on vaid hajuda
kõiksuse rüppe
kaovad su mõtted ja soovid nii
nagu sa poleks elanudki sel
planeedil
nimega Maa
Seal, kus raagus puudel ripuvad varesed, oodates tuult...
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!