...ainult vares pahuralt kraaksub, tal on alati midagi ütelda...
Valge paberileht mu ees elutu,sõnatu Mõte peas pulbitseb ja keeb must Las paber jääda valgeks täna- ei kriipsugi ta peale Vares kraaksub akna taga nii hull veel polnud eile!
mu päevade umbse vaikuse ainsana lõhub lumiste põldude kohal varese kare kraaks harv laisk vaaks
Kes ütles, et musta valgeks ei tee?! Oksal kükitab vares, külmast kange, üleni valge!
üksiku varese lennulegi tühjaks jäänud taeva all vaatad nüüd juba järele veel lainetes õõtsuvale järvele vees eha värvele
taeva alt hanedki läinud nii tühjaks kõik on jäänud lume all teeäärsed koltunud kased harva kõikuval oksal üksiku varese kraaksatus valjult alla pääseb
mets raagus põld lumest paljas varese harv kraaks üksainus suur päikese ootus kevadvihma unund krabin taeva all heldeks emaks uuesti saav maa otsas lõputu talv
ärkasin üles varesed kraaksusid udus kellele lausuda kui hing on saanud haiget ristimärgi tegin hommiku kohale alles nii kodumaa kui armsam
Ema tegi piparkoogi see maitses nagu kook. Ahjus see paisub, vares siis kraagsub. Lapsed, siis koogid ära sõid taldriku, siis maha lõid.
Meri ajab üle ääre, tuul kisub püksid jalast. Vares ära karjund hääle, kajakate halast.