Sõnale vares leiti 64 luuletust (copied)
Tintel-tantel, tintel tantel,
jänkul valge karvamantel.
Kukk sai kullast kannused,
Vares vatist vammused.
Karujõmm sai karupüksid,
Lumememm sai lumemütsi.
Pätajalg sai pätad jalga,
siil sai siidiokkad selga.
Sokk sai sokid, susi sussid,
lammas lokid, kutsu krussid.
Aga kõike uhkem kuub,
jõuluõhtul kuusepuul.
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Sügis
Kuldsed sügislehed teel
puudeokstel lehti väreleb veel
minu hinges rõõm on sees
päike kulda kallab veel.
Rukkipõllul vili õõtsub
laiadel väljadel tuul lõõtsub
vana aidauks nukralt kiiksub
viljasalves hall hiirekene piiksub.
Meeleheitlikult vares kraaksub
kuskil kaugemal lendavad laastud
tasapisi elu edasi tatsub
suur lootuskiir sügisesse astub.
näppisin eile õhtul paar tundi vanu värsse
Näppisin eile paar tundi sõnu
lööb meeled õhevile
teel metsas põllul aias
nüüd lume sulamine
õhus sääse pirin
küla kohal kure lend
ka sina ära
ei tunne enam end
kui joodavad su
päeva päikse hellus lembus
märtsi sinas
lõo kristalne kõrge triller
õitsva kraavipaju
esimene embus
*
nüüd kodus õitsvad
ristiheinad
tuul mängib lille lõhnaga
Ernst Enno
kuis hetkes olla võib
nii palju heledust ja leina
selle hetke kõrvale
mul midagi pole panna
mis suudaks seda
sõnades aega edasi kanda
*
Isa ma ei suuda
Püha Paavst .....
Sügis tasapisi läheb
Sügis tasapisi läheb
oksal vares kraaksatab
Puudelt ammu langend lehed
orav käbi nagistab
Samblasülle jäänud seeni
jäänud pohli punavaid
Igal pool on sügisjälgi
neis peidus mõtted sügaval
Sügis tasapisi läheb
mulgi tuleb harjuda
Hinges pimedust on vähem
mulle meeldib tali ka,
siis valgust hinges küllaga!
üks meil kodu
üks meil sinuga kodu
mu päevitunud käel
roniv sipelgas
tee äärses tolmus
verev kurereha
õitsema hakanud takjas
suvetaeva valge pilv
järve kohal päevast
järgi jäänud kauge eha
üks meil kodu keskpäevaks
rohus kuivav kaste
teeäärsed suured kased
traadil kraaksuv vares
küla keskel
pesal alles tiibu saputavad
kure pojad
aias varju otsiv rohukonn
palavusest aknalaual
toas magav kass
Sina kes Sa emaüsas kannad
hellalt oma last
Küsimused
Kas tead, kui palju küsimusi võib tekkida
ühel entsüklopeediaga inimhingel?
Väga palju, tunnetega segadusi
virr-varre
isegi psühhoose võib-olla?!
Segadust.
Ei taha enam minna papagoiga ruumi.
Ei taha enam külastada kinniseid asutusi.
Kuigi seal ainult tuttavaid vaatamas olen käinud.
Ma kardan.
Ja mu hirm on reaalne.
Ma olen vist kõige suurem hirmuvares, aga
oskan peita seda osavalt
või siis siiski mitte?
Aga ma olen paigalseisus,
ma ei liigu.
Võimalik, et hirm tõmbas kangeks,
(see oli nali)
aga me ei naera ju ometigi...
Kuidas naerda jumaliku armastuse v .....
Tunded
Juba lume alt,
ma otsin kevadlilli.
Niiväga kevadet
ma armastan.
Jäätunud lumehangel,
must vares kraaksujoru veab.
Viimati ma teda nägin,
oma aiaväraval.
Talve ikka kannatan veel ära,
küll siis tuleb kena kevade.
Kevad ise,ajab hingelt mure ära,
tärkab esimene lumikelluke.
Tasuta jõusaal
Mina mitte sallima lauatööd
mina sallima õues elama
mina teadma mis kräppi sa sööd
mil mina palju putru neelama;
sest see on parim toit hommikul
ma olema palju liikvel teedel
see elu metslasel loomulikul
kes tõstma raskusi objektidel;
sest lauas passida kui orjapidamine
muutud zombiks paberi või ekraani ees
suur rutiin ja vaimne nõrkus istumine
selle all kannatab nii naine ja mees;
saama oma spordi katuse alt väljas
liikuv keha saab tasuta jõusaali
sajab vihma, lund ent mu ihu paljas
oma ellu 4 seina ei maali;
tõsta kive, puitu ja plastikut
ning alati liik .....
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....