Sõnale vares leiti 64 luuletust
Kevade igatsus
Lumememm hakkas sulama,
järjest kössi vajuma.
Vares kaabuloti peal,
uhkust täis ja kraaksus seal.
Koerakrants tiirles ümber memme,
viimaks ümber lükkas selle.
Varese rõõm valuks sai,
koerakrants sambana seisma jäi.
Lumememmest sai voolav, nirisev oja,
kevade tulek aeglane näib.
Süda on avatud kevadele juba,
päikegi üha kõrgemalt käib.
kuu kahvatus kumas
mets raagus
lumine külatee
millal see valge väli
ükskord üles sulab
suus küsima hakkas keel
lõo kõrgel lõõrini
lumega ole nüüd koos
silitab põske
lohutab tasa meel
*
maadligi hall taevas
varesekarva talv
kevad tuhude vaevas
veel niipea kinni
hoia maa kaelast
*
Sügis
suve lahkumise värvib
leekpunaseks ja kuldseks
meele kauaks heidab
kase kiiskavasse kulda
teeäärsete vahtrate tulle
sellest valust hing ei nuuksuks
käed pane ümber kaela mulle
*
koltuv roog järve
kaldal uuesti meenutab
suvi on möödunud
päikse asemele üksik
vares sind maja juures
raagund kase oksal
veel vaid teretab
vaher uduvihmas tee
ääres õhtuni veretav
Jüri viimane päev
Laste koolivaheaeg vajab mälestust
muud polegi, kui arvuti taga
või peetakse poodide vahel jalutust
ja ei püstita öösel vaga;
kui ekskursioon kutsub metsa
siis täna on ka täiskuu
mingem jalgsi, autoga või ratsa
kuulnud, mida räägib 1 suu;
et nõmmes elab nõid
kes meie soove täidab
külastada teda võid
selleks midagi vastu võtab;
kaart lubab orgu minna
on kuulda vareseid kraaksumas
üht püstkoja pilti näitab sinna
jõudes ongi see onn olemas;
kaunitar seisab poisse oodates
peidab ühe käe selja taha
mida mõni halba aimates
kardab, et teeb meile paha; .....
Valge lind
vares on ilus lind
vares lendab
nagu viu
lendab nagu boss
on nagu suur jurakas
teisel peas on lärakas
vares lendab
nagu kull
tema mälu
aga parem on
vares on tark
nagu kõik vareslased
varese mälu mäletab
kui teed liiga linnule
ta teeb seda tagasi sinule
Heikki Mustonen - Routainen maa
Sain kaksteist aastat vanaks
Isa põletas puuveduri
Saunaahjus tuhastati
Pisarateks polnud aega
Isa ütles: "võta seda nagu mees"
Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jäävad sellesse külmunud maasse kinni
Ja keegi ei kontrolli mind
Omakeskis pead lüües vastu kivi halli
Vend tuli sõjaväest
Varese jäänused kojutuleku kingituseks
Aed liiga madal
Ei saanud risti kirja
Isa näitas oma
Ema ei saa alati hakkama
Mõnikord on nädalaid vaikne
Arstid lihtsalt räägivad
Ta teeb seda meelega
Tädi viis ta haiglasse
Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jä .....
Tasuta jõusaal
Mina mitte sallima lauatööd
mina sallima õues elama
mina teadma mis kräppi sa sööd
mil mina palju putru neelama;
sest see on parim toit hommikul
ma olema palju liikvel teedel
see elu metslasel loomulikul
kes tõstma raskusi objektidel;
sest lauas passida kui orjapidamine
muutud zombiks paberi või ekraani ees
suur rutiin ja vaimne nõrkus istumine
selle all kannatab nii naine ja mees;
saama oma spordi katuse alt väljas
liikuv keha saab tasuta jõusaali
sajab vihma, lund ent mu ihu paljas
oma ellu 4 seina ei maali;
tõsta kive, puitu ja plastikut
ning alati liik .....
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Jõuludel ma jutukaaslast vajan
Igal aastal jõuluajal,
ma endal jutukaaslast vajan.
Kuusepuust mul väheseks jääb,
ta ilus küll, kuid on tumm.
Vahest vinge tuul ulub väljas,
kolistab aknaluugi peal.
Must vares lumehangel kraaksub,
ikka kraaks, kraaks, kraaks.
Tihane külmunud pekitükki tirib,
sulekuube võdistab.
Minu hinges miskit ärkab,
üksi kurb on olla jõuluaal.
Tule jutukaaslaseks mulle,
muuda mu jõuluaeg rõõmsamaks!
Jõuluaeg nii kallis mulle,
hea, kui teda jagada saab.
Belgia šokolaad
Araabia õhk ei tee head
soojavarestele seal
mängijana platsil olema pead
suur erinevus vahepeal;
pärast maadlust Katarisse saamaks
on Belgia kaasa võtnud
oma šokolaadi maiustamaks
ent nüüd see ära sulanud;
ja eriti hullusti Marokoga
ootamatult saanud 2 väravat
suur vahe nende kliimaga
sellise kuumaga nad kaotavat;
üllatusi muudkui tuleb
nagu ka hokimängus
see duell edu sules
punkt tabelis Belgial kadus
mu hullud sõbrad
aastaid elanuksin
justkui teistsuguses ilmas
kus luule viinana
mida sai joodud mitte vähe
hakkas pähe neid siiski oli
suus riime maitsvaid
hulle sõpru neist siiani
hoovab päeva puhtust ja õrnust
me teame seob meid surmani kokku
sõnaga sõrmus nimetissõrmes
*
ka siis kui ilm on
hall ja raagus
ainsana vares
kase otsas vaaksub
vaikuse lõhub
silm taevast otsib
vihmalombist päikselaiku
männi tüvelt
tere hommikusse jõudnud
valgus verre tulvav malbus
elamise nälg ja iha
jah ka silma tulev pisar
12. 11. 2022