kõigil oma vari mis alla surutud integreerida vaja seda muidu neelab sinu ära
Albert ja Vari mölemad lõbusad põrandavaibal
Maailm on täpselt nii värviline nagu Sa ise seda näha tahad, ühel valgem, teisel varjulisem, oma värvid leiad iseendana... - Tarmo Selter -
varju nõtke samm süütule saakloomale saatuslikuks saab
Miks ei tunne ma valguse valu? kui mind auklikuks peksnud on kari? kui endast läbi näen ujumas kalu? vist sest et hõredaks jäänd on mu vari
Bussis valin varjupoole, muidu hoian sinu poole… Maasikas on punane sealt, kust suudleb päikene! /Mari*Uri/
jääb õitsemisest lahku tulbil vaasis õis kui lauale variseb krabisedes kurdne kroonleht valust hell
see peidik, see imelikkus värisev keha, silmad on jäes surmalikkuses unes sa näed kus on mõistus, ühenenud väed surmainglid, vaakumis on käed ajatundetuse lõksus ma ei näe
vihmas su pisaranutt vihmas, vihmas su kehavärin vihmas, vihmas su silmad, vihmas, vihmast su armastus pärit
Pimedikus valguse vari, paar surnud rotti, nari külmad rõsked seinad vajub varsti lagi hullunud mõistus, valed süüdistav, hale ja kole küsin lõpuks, kes ma olen?
maailm pole enam endine kui aias pojengilt variseb rohtu õieleht oksalt alla kukub raskeks läinud vihma tilk selle kogemata kinni püüab mu janus pilk
Hinge värinal Südame krõbinal Tunnete võbinal Ehete särinal Rõõmu sahinal Tasased jõulud tulevad, nad tulevad, küll jõuavad...
Andestus, sa lubasid mulle kunagi igaviku. Meie aeg on kätte jõudnud; ütle head ööd, sest kui aeg tuleb, kaob vari, närtsinud lill laual, veripunane pisar miks see nii tuli?
Paks on mets, mis mind ümbritseb, seal palju lurjuseid pesitseb Kas ootab mind hunt või karu, ei saa ma aru! Kellegi vari vaid liigub mööda salu
Haavaleheke oksal väriseb Minu süda sees lõhki käriseb...
Tasane koputus uksele kostus või nägin ma ainult und hinge värinal ukse avan suur vaikus mul hinges laotub kysin imestunult, kes on Mina, Mina Olen õiglus. 1985 kirjutet.
Ma olen võitja Ma olen mägi Mina seda teed läbin Mina olen see, kes pärib Mul on häbi Minu sees on värin Mina olin see kes hävis Mu tee veel pole läbi
Kakuke punanina, hüppas üle laualina. Püks kärises, Kakuke värises.
Pilkases pimeduses uitas üks hing Tasaste sammudega vaikselt hiilis Ära võetud oli viimane ind Sestab elust kõrvale ta viilis Merily Pähnapuu