Sõnale vari leiti 398 luuletust
Natalya
Argipäevad saanud läbi
ning õhtud jälle valla
tehakse igalpool tobi
ei lasta öörahus olla;
sest semud ju peavad
saama kõrtsi istuma
oma päevadest kõnelevad
meel ei tohi hakata jahtuma;
ja ühel on eriline soov
nimelt uut naist leida
semudel peas suur proov
et üksik mees meelt ei heida;
leiaks paaritüdruku kauni
miniseelikus, pika ja saleda
säärane, millest räägib uni
kasvõi pagulane, keda;
on kuuldud juba rääkimas
kutsutakse ettekandja kohale
on mehed plaanimas
suure suuga kohtingut sõbrale;
vilistati ja käega viipas
eestlanna oma sõbra
uue .....
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....
Kui peatub Golfi hoovus
oma eesvanemate saatusele mõeldes
jah mul on valus kuid
mitte häbi et sellest
ajast hambad ristis
tulite te läbi
mind puutuda sai elu ime
õnne nukker värin
sai sinu omaks päris
Kui peatub Golfi hoovus
kõik muu kui kustub
jääb siiski alles
Issand Sinu armastuse
valgus kosmosesse kiirguv
isalik malbus kurgus
puhtuse kõrvetav janu
igavene tänu palves
*
midagi kosmilist
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
midagi kosmilist
osmilist
(jäta vahele või
tee ümber) Midagi k
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
midagi argist
kuude viisi su ümber
suvest väsinud
lumevalge maa
kuurist tuppa nüüd tood
ahju tarvis süles kuivi halge
rõõmu sellest saad ahjus
praksub kuusk ja haab
tee tuiskab majani hange
pliidil kartuleid keetes
potil hüpleb kaas
selg ei valuta enam pole
kummardades kange
*
veel tsüklist „Poisiiga“
ära räägi midagi
silita vaid peoga mu
laupa ja juukseid
uuesti Su sõrmede
puutest tagasi saan
poisiks kelle huultest
Sa ei suutnud lasta lahti
Su lahkumisnuukseid
kord meeletult kuis kartsin
ära räägi midagi
nüüd saanud olen suureks
hing .....
Hoidke end
Orjapidaja Stenbocki majas elab üks kuri vaim, ta silmi pilgutades teeb hookus pookust, nagu kaval nõid ladumas riiulisse mürgitopsi rodu, laob tema excelisse kannatuste ridu ja tagant kiitmas teda variseridest kambavaim.
Ta malbe maskiga sõidab üle abivajaja käe ja kõik me teeme näo, et seda ei näe.
See kurjus pitsitab me kõri, ei lase karjuda "Hoidke end ta eest". Ainult kõrvus kohiseb veel see kaja, Kaja, Kaja...
Mälestus *
Päike, ära mine veel looja,
kui kümme tänupalvet Sulle esitada
Sa võtsid mu sõbra
hirmuga, ent teadlikkusega
mõtlen, kas mina olen see,
kes järgmine järjekorrast võetav?
Taevas ja Põrgu
ei tundu enam nii õudsad,
kui Sul on seal tutvusi
üks pioneer, kes Sind seal alati
ees ootab
sirge seljaga võimlemispallil veeredes
hantleid keskööl kangutamas
Kõik "Muumid" ja "Aladdinid"*
saavad kui lõputuks hobuse jahiks,
ent ometi
kui hingasid veel õhku
ja olid kokku varisemas,
miks ometi olin mina
kurbuses otsimas igat
nooti, igat märguannet
et üksildasest su .....
Elukogemus
Anna andeks, et mu
"koledus" hirmutas sind
võib-olla ilmusid sa ajas,
kui mul oli vaja inimest,
kes osutuks mu "päästjaks"
küllap nii vist proovisingi,
et oleksin "päästetava" rollis
Lahkusin kogemuse võrra
targemana
elukogemusega,
aga
sinu brutaalne ausus kangastub vahel mul
veel enne magamaminekut
Küllap sinus otsisin ma kedagi,
kelle kunagi kaotasin
seega see lugu oli algusest peale "võlts"
Armusin sellesse tundesse, mille ise olin loonud
Mehelik austus vähemalt eemalduda
Ei aita siin laibaketid,
kui mõlema südamed on
pommivaringus lagunenud
Ag .....
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
Miraaž
kõik kirjutavad kellelegi
see kõlab nagu lõputu nutusein
või rõõmuplatform
oleneb, kuidas seda võtta
kas oled ikka peateel
või kaldud rajalt kõrvale
kõik, mis enne olnud tuhastub
ja saab uueks, kui annad sellel loa
loa olla ja loa kasvada
peeglist peegeldub Su nägu
nagu miraaž
isegi silma vikerkestades on näha tuttavat
sära ja sädelust
mingi ühinemine, kus muutud sootuks teiseks
ega pole aimu enam, kumb neist kallistavatest varjudest oled sina
kuidas jagada eluraskuseid nii,
et need ei muutuks koormaks
ka mõlemal lenneldes ka langevari avaneb
ma vaat .....
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
Lained löövad ainult mere äärt
Jälle on öö.
Ma värisen.
Mu mõtted on hämmarad.
Jälle, uuesti ja nüüd vajun kokku selle hämmarusse.
Mu häält peas on kaugelt kuulda ,nagu vaikseid laineid,
kes summisevad mulle vett kõrva.
Võttaks ainult kirve ja lõikaks läbi keha, et see vesi voolaks minema, mu muredega.
Rambi-krambid
Tahad julgeda, aga see tuleb.
Tuleb sala kui spioon.
Ei teagi, et on siin, meie seas.
Ja luurab sind, otsib oma hetke.
Lõpuks kohal: värisevad käed,
palavikus mõtted kui teod.
Otsused on lollid
ja ratsionaalsusest kaugel.
Poob, poob, poob. Ei saa hingata.
Aga kuidagi ikkagi.
Lamp süttib, aeg on käes.
Tuleb minna ja teha.
Päev säravaks ja korda.
Kui tead, millest see tuleb,
saab sellega ka rahu teha.
Anda sellele andeks,
et tuli aga jälle.
Kuigi - tegin sellega rahu
juba ka mitu korda enne.
(1.8.2022)