Sõnale vari leiti 400 luuletust
Charles Bukowski "How Is Your Heart?" (Kuidas su süda on?)
Minu halvimatel aegadel,
pargipinkidel,
vanglates
või koos hooradega elades
Mul oli see alati kindel
rahulolu -
Ma ei kutsuks seda
õnneks -
See oli rohkem sisemine tasakaal,
mis leppis sellega, mis iganes juhtus,
ja see aitas
tehastes
ja kui suhted
läksid tüdrukutega valesti
See aitas läbi sõdade ja pohmellide,
tagatänavate kakluste,
haiglate
Odavas toas ärgata,
kummalises linnas ja
tõmmata vari üles -
see oli kõige hullumeelsemat liiki
rahulolu
Ja kõndida üle põranda
vana kummuti juurde,
millel pragunenud peegel -
näha ennast, inetu,
irvitades se .....
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
Kõrgklassi manipulaatorid
Elu on juhatanud mu teele libeda keelega
professionaalsed manipulaatorid,
keda ma ei süüdista mitte milleski
isegi kui olen haiget saanud oma ohvriteadvuses olles
Olles läbi pekstud, kägistatud, üksi oldud
Jah, see on mu alateadvuses,
ma siiani vahel töötlen, töötlen, töötlen oma valu ja ilu
ja mõtlen, kuidas ühes inimeses saab peituda nii valgus kui ka vari
ja kuidas seda transformeerida, et see ümbritsevatele inimesele aina vähem valu teeks
Ma valisin need kogemused,
isegi kui see on mingi ebardlik versioon minu elu maailmapildist,
kuidas endale kõike sed .....
Suveks keha trimmi! (Vibromax)
Ei viitsi jooksma minna
lihtsalt tulla siit ja saada sinna?
või siis raskusi tõsta
jõusaali külastust on vaja osata?;
tudvustame teile - Dan Põldroos
purjus mehel on poos
põlvili ja värisevad käed
paned need peale, siis näed;
tõsta värisevad käed puusadele
või oma rindadele
temaga lihtne, lihtsalt kasuta
saab kaasa kindapaare tasuta;
saate nii lihtsalt alla kalorid
sättige valmis omal soovil tuurid
ning mahub Dan igalpool olla
saate ta isegi diivani alla!;
suveks keha trimmi!
naised, ärge õgige kommi
ostke parim vahend saada saledaks
siis teete teisi .....
Müttadi - müttadi (sinu ema)
Oli eile maavärin
toimus koore sees kärin
harva Eestis seda juhtus
aga vähe teab, mis päriselt toimus;
polnud mitte laamad põrkumas
vaid hiiglasest mammi merest tulemas
ta su ülipaks ema
kes hüppas ja õhku kinni jäi tema
nii ta praegu veel taevas nagu hiigeltaldrik
mis päikest täna ära katab
proovisin pisut hõlmata
Noorte luulealmanahhi „Grafomaaniat“ lugedes
ah kõik see tahab alles veel
sõnadesse voolamist
mu oma veri soontes
tema hõõgumine jahtumine naha all
su sõrmede paitused mu näol rindadel
tühi õhtune tramm meie pilkude puudutused
pokaal veini üksteise vastu liibumine
tantsides õhtu hämardumine
lehtede langemine sügisel linna pargis
tänavalaterna posti vari kuu veelombis
see mis kärestikuna vahutab ja tormleb mu
sees alles on riimideks saamata
kõige hullem et ma ei oska kõige sellega
midagi peale hakata
rusikaga kildudeks raksata
otsast peale uuesti haka .....
jah ehmun sellest
Juunitanka
tee ääres leeder
üleni valgeis õites
rääk üksi sonnis
öös vaikust katki torgib
nii lihtne see õnn ongi
*
jah ehmun sellest
kui juunis heldes
aias variseb pojeng
tema järel peenral iiris
minema säeb end
kesk õitsmist pillavat
jääb äkki haigeks meel
kui jäänuks ilust ilma
tas kustuks õite leek
vastu varisenud õisi
hing lööks ära end
justkui ära läheks ilmast
kallis õde-vend
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.
Koht päikese all
Ka kõrb pakub turismi
turgutab kuumaga organismi
ja palju päikest ei tee paha
ajad oaasi ette lina maha;
kaktused õitsevad
liivaluited liuglevad
kuuled, kuidas mäed laulavad
ja raisakotkad kaarduvad;
miraaž on reisiga hinna sees
tegelikult ainult tühjus on su ees
oled keset eikusagit perseaugus
teed asulale, on suur kaugus;
hüäänid sööki varitsevad
sinu surma ootavad
ilus matk on, sa arvad
tegelikukt nii sa ära kärvad
Elu võõras käes
Ma nutan suhteliselt harva
kord aastas paar
või paaris aastas kord
kuid juhtub vahel piisa poetan
see minu valu langev vähendus
on pisar mingi tähenduse karva
neil kõigil tähendus
klaaskumeraima pudeliku soetan
jah olen kange
mul mure harva väljapaistvalt langeb
niisama teinekord ka poetub rõõm
ma püüan tunded mured rõõmud kokku
klaaspeidikusse pakku
üks väike klaasis kätket lokslev sõõm
Mõnikord kui õhtuti on aega
kaen karikasse poolenisti täis
nii ilusad nii valusad ma õhkan
on olnud rõõmud kannatused mured
mu elu näitus
vaid loodan pudel ennemi .....
Variatsioon sama teemal
üle hetkete serva
päike päeva valgub
hommikul puhtevalgus
tee ääres sirelil
õis avaneb
kasel suuremaks kasvab
oksal leht täitub niimoodi
hetke järel hetk
kuni hõõgvel üleni
sirelihekk kasel kleepuv
enam pole leht
unub pungalgi tema
saamise algus
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
Ly-le tänus, hilinenult
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
suur kohmakas maja vari põiki teel
aga peale astuda on imelik
inimesi pole päike on külm
ja valus liiga raske
lillede varjudest tohib üle astuda
aga selle maja varjust ei saa
hommikune udu jookseb
põõsaste vahel on värinateni külm
lavendlid aias on mustad ja külmetanud
nende jaoks pole sügisel enam lõhna
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
üks pool päikses teine varjus
oled sa näinud kuidas tuul
tantsib uduga kergelt väga kergelt
tol hommikul käisid Sina
päikese pool mina varj .....
Peidan valu
Astun toas ringi
mõistus lihtsalt otsas
ei leia oma kingi
suu tühjalt naeratas;
naine vaatab mu kurbi silmi
aga ilmest aru ei saa
väristan kulmi
parem, kui ta ei tea;
tahan majast välja saada
ja võlts irve püsib ees
õues saaks mõistust koguda
olen pettumust peitev mees;
sest pojatütar helistas
kes äsja saanud 14 aastaseks
oma uudistega ära ehmatas
ütles, et saan vanavanaisaks