Sõnale varjud leiti 121 luuletust
Varjude Varjud
Lootmata muutusele, siin hullude keskel,
mannikuleeritud, pedereeritud, peedistund,
ühiskong, tüli toov, su ülikool su prügi kroon,
süttinud, mu hääl ei küündinud, püüdlikult,
süübinult, müüdistus, enamikul reaalsusest..
Mürgistus, lahti laskmata, armu andmata,
kaval mõistus ennast üle kavaldand,
kaotanud avara, see oli alati vaba maa,
kuigi käest anda ei taha sa, maast madalast,
orjusesse meelitati meid kõiki rahaga..
elu tagamaad, aga sedasi ei avastand...
Mis hoiab löömas seda südant?
Mis süütab aknal selle küünla?
Ma ei tea..ei tea.. kuid teada .....
varjud
Pikaldased moonutatud
mustad varjud mu ees
jalgealuse on neelanud
vajuv liiv...
Keel on sõlmes
tundmatud rajad
valu vaid hinges -
tasa mu hinges kajab.
Rebitud vanad haavad lahti
seisan alasti valehäbis
oma enese pattude kambris
lõikav külm keha läbib.
Karjeid ei kostu
ruum on summutatud
süda kasvanud rohtu
tunnetest ammendatud
olen sattunud mineviku
meenutuste vangistuse ohtu.
Pikaldased moonutatud
mustad varjud külla
mu juurde leidnud tee
end olen korduvalt
nende eest peitnud
olen oma unelmatesse.
Hingates ööd
Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taim .....
Ehk sa tuled
Ainuke mis mõttest läbi käib,
kui mind vajad minu juurde tagasi tuled.
Ust su ees sulgenud pole,
hoian selle lahti, ehk sa tuled.
Enda kõrvale jätan ma koha,
ehk mu kõrvale tagasi ilmud.
Naeratust hoian ma suul,
sest oled südamele ikka nii lähedal.
Iga hetk mõtlen mis teed,
mida mõtled ning mis on su südames.
Tunnen nagu üks tiib
on täiesti murdunud.
Kuidas saan ma edasi lennata,
ilma ühe tiivata.
Tuhat mõtet käib läbi peast
iga uus hetk toob minu uut küsimust.
Vaikuses, varjudes ma kuulen,
kuidas mu süda su poole hüüab.
Näen sind unes, et pöördud taga .....
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis L
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud…
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud
lumi sajab ja ei lähe meelest nagu kõik muu
sügaval all elab ikka keegi hingab sööb kaevab käike
mõtleb homsest ja tõttab unega võidu
päikesele ja päevale järele
võib mäletada mida pole kunagi unustanud
võib unustada mida pole kunagi mäletanud
aga pidada meeles lume kõrkjate ja kirjatähtede kõne
täiskuu valgel uusaastaöös
Suvi ei anna veel alla
Suvi ei anna veel alla,
tikub ikka maale ja linna
ei luba ta sügisel tulla,
tahab veidike veel olla.
Päikene paistab eredalt silma,
kütab soojaks südameid
ei lase öödel pimedaks minna,
pilvevarjud põgenevad eest.
Hea on olla ja hea on minna
kauni suvega käsikäes,
talletada mällu suve hella,
sest sügis on kurblik ja nutuhoos.
Rõuge Ööbikuoru Pesapuu
Pesapuul on kõrgust palju,
vaateid imeilusaid,
kahel korrusel seal saab ju
ümbrust imetleda vaid.
Astmeid on seal mitusada,
jalad pärast väsinud,
üles jõudes, vaata aga,
tabamas mind värskus uus.
Päiksekiirte tulekumas
kirikut näen metsa sees,
öised varjud siiski juba
peitmas seda minu eest.
Ühel pool on näha pidu,
lärmi kajab üle maa,
siiski kauget silmailu
ei see suuda segada.
Tulen alla lummuses,
öö on saabund' juba,
veidikene kurbuseks
ma endal andmas luba.
- Tarmo Selter -
2023
Loojang
On loojangus peitumas ilu,
kauneid hetki ses' varjude mängus,
mida leida võib Sinus ja minus
kuni kustumas viimane valgus,
luues kurbust ja rõõmu me elus,
vahel pisaraid naerule sekka,
meie õhtuses kustuvas ilus
öö saabudes jäämas kõik vakka...
- Tarmo Selter -
2023
