Meid eelneva ühiskond , takistab vääritu, viibime lootuste öös , enne säravat koitu. Helgem tänagi pisut ning aastate pärast, inimkond muutub , küllalt kurjuse kärast. Hansi!!!
Pimeduses varjud, Keegi ootamatult karjub. Pöörad ümber: suur leek, Leegi sees on must keep. Üksinda hirmsal haual Keegi jällitab kaua.
Pimeduses varjud Keegi öösel karjub, vaatama sa lähed kommi sõda tuleb
kardan seda aega kus kadunud on lillelõhnad puudel varjud värvidest sinine kuldne ees päev vaid hall ja sumbne vaatama hakkad päikese asemel ahjus otsivalt tulle
Öö vaikides küsimas luba taas tulla koos varjudega, olles kohati olemas juba, jättes hüvasti päikesega... - Tarmo Selter - 2023
mind päike tōustes tōstnud päevatroonile kus pilved pillerkaaretades sinivahused tuul vaikust vaikselt siiralt suule suudleb ja puude pikad päevavarjud kraapsukummardavad kuule
Valguse säras Üks soe päikesekiir Sinule langenud on siin… Mõtled sa mulle.. Ära salga ära. Lase mul lihtsalt olla Siin varjude taga. C.S.
Üdini öös, mina. Üksinda, varjude vahel. Vaikin, samas karjun. Pole kahju, see on tüüpiline. Endasse upun, kaon. Oma mõtteisse, fantaasiasse.