Sõnale varjud leiti 139 luuletust (pop)
Pühendusega
Meeled valutavad Sinu kurbust, silmi
Mis Su katki tegi? Kes ei hoidnud sooja?
Võib, ma terveks ravin? Näitan metsi, pilvi
Lihtsalt luba olla Sinu uuekslooja
Täna lamad, kuna käia ei saa jalutu
Silmad pisarais ja ajalugu süles
Homme avastad- kõik halb on juba talutud
Las ma naeratan ja korjan Sinu üles.
Saad nõnda Nägijaks ja märkamatult taipad-
Kõik ei heegelda Sind valumustris vesti
Veel tuleb raskusi, kuid luba- las ma aitan!
Tulin selleks, et saaks jääda- Igavesti.
Sünnib arusaam, muu aeg seab ise paika
Varjud lahkuvad, sest iga ilm on vahelduv
Taas hakkad .....
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud…
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud
lumi sajab ja ei lähe meelest nagu kõik muu
sügaval all elab ikka keegi hingab sööb kaevab käike
mõtleb homsest ja tõttab unega võidu
päikesele ja päevale järele
võib mäletada mida pole kunagi unustanud
võib unustada mida pole kunagi mäletanud
aga pidada meeles lume kõrkjate ja kirjatähtede kõne
täiskuu valgel uusaastaöös
Talvine õhtu
Üle hämara, varjudest tume,
Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
Punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
Nii tühja ja palja,
Viib üksik tee
Üle jõe,
Kus pruunikad pajud
On unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
Lähevad reed
Kuu kahvatul kumal,
Eha punal,
Kaugele...
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Soojus.
Need üksikud read,
need read on nii üksi.
Ma valvan su und
õues ei saja veel lund.
Kuulan muusikat,
mitte just kõige paremat.
Tea, et kui mind vajad,
olen su selja taga!
Sügis viib kaasa oma kargusega
ja lehed langevad puult.
Külm oma valge valgusega
ei luba meil paotada suud.
kuid siiski,
tahan ma karjuda.
sõnade taha varjuda.
Tahan olla pahane- ei suuda,
kui sa ennast ei muuda!
Oh kallis miks lahkuda tahad?
Jätta leina endast maha.
Sügis on kole ja must,
ta südamest leiad ainult pahandust.
Süüta lõke oma hinges,
põleta kõik pinged.
Vaid üks päev, .....
Elu ilu
Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.
Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata...
Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.
Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda -
kuni paksus vihmametsas
siristamas lind...
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!
/Mari*Uri/
Lähedane kaugsuhe
Jäid meie vahel` kilomeetrid, kuud ja mõned varjud
Viisid, mis ei saanud valmis, laulsid oma kaja
Vahel vaikuses ma kuulen- minu poole karjud
Jätan vastamata. Nii on lihtsalt vaja.
Aeg soosis teisi, meid ta seekord eiras
Tean, ütled: „Saatus!“, mina väidan: „Tõde!“
Las pealegi ma teises kapis hoian oma leiba
Sest nii jään alles, Sulle, armas Sõber.
Heliriin Puistamaa
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LUus maailm
Uus maailm algas täna –
ehk veidi eilegi,
tõi tuppa kelmid varjud
ja valgust
teilegi,
viis käsipidi haldjad
taas villu metsasallu
ja juhtis loomad
tagasi
põllule ning tallu.
Uus maailm algab täna –
ehk veidi hommegi,
toob nagu päkapikud
kinke ja kommegi,
mis löövad karva läike
ja tõstavad su pea,
mis avamas on
silmi,
mõeldes: ”Mine tea…”
/Mari*Uri/
Talvine õhtu
Üle hämara, varjudest tume,
Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
Punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
Nii tühja ja palja,
Viib üksik tee
Üle jõe,
Kus pruunikad pajud
On unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
Lähevad reed
Kuu kahvatul kumal,
Eha punal,
Kaugele...
Petlikud silmad
Neid silmi nähes loojub mu silmades päike
ja esile kerkib öine taevas-kuu ja tähtedega.
Seal puuduvad varjud ja varjatud teed,
seal on vaid üks mees,kes eksinud enda teelt.
See mees nii üksikuna näis,kuid mõtteid täis.
See mees,oli läbinähtamatum kui peegel,
mis seisis minu ees.
See peegel oli petlikum kui näis...
Ta neelas endasse kõiki ,
kes sellest kord läbi käis
Ohh,need silmad,NEED silmad mis olid sõprust täis
on läind ja alles vaid jäi see peegel,
kus mõtetud mõtted on rändama läinud.
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Igatsus
Südaöisest taevast on eemaldunud tähed ja valgus, kuhu on nad kadunud, kus on kõige uue algus?
Hall süngus ja rõhuvad varjud on pelk eelmäng, vaid prelüüd sellele, mille kadumist on kaua palunud valgus.
Vaikides üksinda pikalt pimeduses, on miski minust eemaldunud, aheldatud kui vangikongi, milleni ma ei küündi, milleni ei tungi.
Öine pimedus justkui surub mind alla, puudub see keegi, kes tajuks mu hinge, päästaks südame valla.
Vaid õrn, kaeblik, tuulest kantud sosin mind tagasi tõmbab, nagu ammune embus, mida meenutada veel jõuan.
Kui kaua kestab kellegi elu .....
Talvine õhtupoolik
üle hämara, varjudest tume,
kerge ja sätendava lume,
heidab loojunud päike
veel viimase läike.
üle piirita, lumise välja,
nii puhta ja palja,
kus talvine päike uinunud,
lumehelveski lumme vajunud.
üle lõpmata teed
jälje jätnud saanireed,
päike ilmetul kumal,
eha punal.
läinud igavikku...
TÄNA ME SAADAME
laternad teele
sätime sõudma
nad hallile veele
unedest lootsikuis
lükkame hoole
kaugusest kutsuva
toonela poole
tasaseks vaibund
on lainete samm
neid hääletult lõhestab
sõudjate ramm
kes hoiavad
vene kui loodetel loovib
et pardalt ei pudeneks
viimased soovid
ööududest voolitud
aerudel tummad
eelaegade vaimud
kuuvarjude lummas
neil tuultega leping
et minek on prii
hingelaevade ankrujõe
suudmeni
ja enne veel
tõuseb kui toonela päev
paekaldasse sahiseb
hääletult tääv
suikub laternaleek
paitab tuulehoog silma
rannalt avaneb tee
.....
Lõputu piin...
Aitab juba,
ma ei ürita hiilata,
Ma ei taha enam valu,
tekib tunne, et keegi ei hooli.
Pole keegi saanud luba,
et mind piinata,
Enam kaua ei seda talu,
et südamesse lüüakse mürgitatud nooli.
Tahan natuke rahu ja vaikust,
unustada probleemid ja mured.
Ei taha kuulda koguaeg laitust,
mu hingest niigi järel vaid vared.
Ma tühje sõnu ei loobi,
ning pahandusi ei oota.
Ma ikka saan valusaima hoobi,
no mida on mul veel loota?!
Olen üritanud harjuda,
kuid üha valusam on mööduv päev.
Tahaks kuhugi natukeseks varjuda,
palveks olen põiminud käed.
.....