Sõnale varjud leiti 139 luuletust
Öös
Mustas öös on mustad varjud,
mustad muremõtted ka,
pimeduses silm see harjub,
et siis öös saaks tõtelda.
Nõnda leiad oma hetke -
helge ja nii särava,
ununevad mustad mõtted,
mustad varjud hajuvad.
Vahel öös on peidus asju,
varjudest need välja too,
astu julgelt neile vastu,
nii pimedusse valgust lood...
- Tarmo Selter -
2022
Linnud on lollid
Õues tööl olles
kuulen pitsiline laulmas
nad on üksteise juurde tulles
ja hoos uut pesa loomas;
seda kõik sula tõttu
mis tundub kevadena
mingu soojus ära uttu
uus aastatega on varjudena;
linnud on lollid
nad ei tunne kalendrit
et tuleb uuesti miinuskraadid
hoidke oma sooja mundrit
Ilmatüdruk
Ära ole tühja täis
vaat kui torkan õige kähku
tuule vilinal siis näis
palju oli- kõik siis nähku
Ära ole pilvi puutuv
kõu kõminat ja vihmanuttu
tihti mossitav ja muutuv
parem lahke näoga juttu
Ära kanna tormituuli
seespool vilinat ja ulgu
parem kaunistagu huuli
naeruhammas elu kulgu
Ära peida endas kuud
päästa põust ja särata
lase tondivarjud puul
öisel õuel ärata
Ära varja päikest päeva
kindlasti siis torkan augu
susse- suve näeme vaeva
teeme ristikutest rõugu
Ole minu ilmaneiu
minu ilma sinu ilma
lood mu üksildase laiu
tormitalv .....
Sina
Oled kurb, siis veidi nuta
endasse Sa ära jäta
hetki, mis on kurbuses,
sõnu, mis on ridades,
valu, mis on varjudes,
tundeid Sinu südames,
tehes ruumi uutele
hetkedele suurtele,
sest ei tasu elada
oma eluvaluga,
ole tugev, naerata,
ela sirge seljaga!
- Tarmo Selter -
Kui kord...
Kui kord päikest kikivarvul
üritasin haarata,
sain nii sõrmedele valu,
hing see saigi haavata...
Vihmahoogi pisaratest
tekkis murepilvedes,
külmalöövet südame seest
tuli Sinult sõnades,
luues hetki üksinduses,
vaikuses ja varjudes,
kurbusel end allutades,
vaiksel häälel karjudes...
Sinu poole kallutades
on Su pilk ükskõiksuses,
minevikku vannutades
mälestustest sündmused...
- Tarmo Selter -
Maskeraad
Varjudes, kus võõraid kunagi ei nähta
elavad sinu süngeimad hirmud
nagu loomad, mis ootavad öösel sööta
avavad oma suud;
kinnitud mineviku õnnest, mida pole olnudki
sinu pimeidamas tunnis
oled sohver, kes pole rallit võitnudki
istud ilma näota kolonnis;
ära sule oma silmad
sellega lõputult end ei varja
valeliku usku hõlmad
jätkad teed tühja karja;
see on lihtsalt maskeraad
kahtlased näod argipäeva paraadil
ja mis kurjust sina peidad
nagu teised, oma moondunud fassaadil?
Ei lõppu ei algust
Algamas uuesti, kargamas kuuled mind,
tabamas luulelist, lajatan ulmelist,
karjatan, et see maailm on paras uberik!
Tuleriit, tuleb siit, liialt tundelist,
puresin, kui munesin, juurdlesin,
mis mu suure juurde viib, mitte vimm,
fookuses peos on ritv, loovuse trikk,
mooduseks liht, riimumas, kui kirjutan,
sillutan, kõigest paar minutit minuga,
siin ilusas, elementidega kihlumas,
eeterlikus, kuues meel, kõiki vägesid..
liigutand, silma pilgutan; mõistata,
kust oma hingust saan; hirmutav,
kihutan, riimuvas, silpe viilutan,
lajatan kui miinipilduja, vabastav,
ei suuda ükski p .....
Mina Sinu, Sina minu
Mina olen Sinu oma,
Sina minu südames,
ole Sa siis noor või vana,
armastus ei igane,
olles peidus varjudena
Sinu oma hinge sees
kuni leiad enda oma,
kes on Sinu südames,
igal hingel oma hing,
oma hetke puudutus,
mõnel täitub eluring,
jääb leidmatagi armastus...
- Tarmo Selter -
Kevad ärkab...
Pilla-palla kõik on valla -
kuivand' lehed kukkund' alla,
lumest peidust varjudena
sulab kuivand' oksadena
välja sügisene elu,
tuhmiks jäänud lehevõlu,
mädanenud õunad sealt
aiast värske muru pealt,
mis annab märku tärkamisest,
roheluse ärkamisest,
uuest elust kevades
ka meie oma hinge sees...
- Tarmo Selter -
Üksik valgus vihk
Ehk väsinud, ehk pole tähtis muu, kui vaid see südamlik hinge käsitlus,
ega väga hästi ei tulnd, harva näen päikest, tihemini näen kuud,
käes pole uus, väeks mul on südamlikkus, kuigi türatsetamool ligi tikkund,
ära ajatud iga vanamoor, kes ei märka mu tõelist rikkust, mu kirkust,
mu ausust, mu siirust, tasaselt nende sisse ma piilund, vahest on õudne,
vahest on nii ilus, lähemale saanud tõele, kui pole õel keel, põen end,
rohkem kui vahest, näen kuidas kõik õige muutunud valeks, lahti lastes,
haavadest saanud pole veel arme, jäädes lahkeks, vaid valedes kahtl .....
Kuu varjus
Judinad, kui tulistan, muusika, mida igavesti võiksin kõvemaks kruttida,
juhtimas fookust, kuulsid sa hookus pookust, nõidus mis päästis mind kokku jooksust,
vaevu korduv, laenuks taeva tolmu, saatmas voolu, kasvab ootus, leida moodust,
naasta kus midagi muud polnud, vaid see jumalik, lubab mind, kui anuma puhtaks riimisin,
luhta siin, läinud ükski stiil, müüdiks hirm, süüdi sind, lavastati, vabaks lasin, et poleks masin,
riimide vabrik, südamega ühes taktis, pakkind ta lüürilisse mundrisse ja sulle andsin,
sa tasaselt tantsid, ma katsun täna pähe jätta maski, mitte ol .....
Kuristiku serval
Kuristiku serval ammu
oled enesega.
Edasi ei ühtki sammu,
tundud ebalevat.
Käed sul kütkeis, kinni seotud.
Silmadki sundima suletud.
Ühel pool on kaos ja hirm,
teisel vabadus ning arm.
Ümber pöörata ei saa -
seal vaid minevikuvarjud.
Suunda valida ei tea,
sa ängistusest karjud.
Võin su vastu olla hea
ning ulatada käe.
Kuid olen aus, et ma ei tea,
kas ise rohkem näen.
Mina võingi olla see,
kes sind ahastusse rihib
teisalt äkki sama tee,
meil tuleviku kingib.
Kui Kuu Muutub Roheliseks
Kui kuu muutub roheliseks, leian oma palged ja see isend, visandamas sureval ilmel kirjed,
viimas meelt, enne kui kõrvale keerad teelt, hõikan vaid, et leiaks end, mõistes kes,
ja mis kus ja millal, tõde tõuseb hinda, kuu rohelist valgust kiirgab, ei ükski siiras, piirand,
mis juhtuma hakkab, tumedad varjud nurjatutest haarand, pean ma oma pattudest vabaks saama,
aitab draamast, käimas hargieluga kaasas, vaatan, ja tasaselt oma palved saadan, samaks saamas,
vappumas kõik mis saanud armsaks, suure pauguga või vaikuses saatan, kõrist haaras, lahti lasta,
ei ta tohi, pisar silmil .....
Kirve Irve
Pole mingi mõrvar,käsi käes kõigi kõrval,kuigi mõnele ei kõlba, kui mus lõõmab,
võiksid saada sõbra, kui ei mõõdaks,leiad minust vaid tõpra, kui üle sust sõidan,
sest lahendan kiirelt, rakendan ja selles mihkel,sõna võttu kuningannale ei ma luba,
selle mõrvarina ennist surma, öös on küllus,ja mu voodi alune on puhas,
varjud ja vaimud,ei keegi karjund, maksku mis maksku,
teisse nad pannud, sa parem armu,enne kui näed rammu,
mis tasasel sammul, käib kadekopsidel kannul,
pea vangub, oeh, loen välja kui soe,kuu sära toel, muu ei loe,
tähtedesse poen,ja planeete .....
Tulvad
Öösiti tulevad tulvad
Neil on tuled ja nurgad
Tuli on nii jahe
Siiski kuidagi mahe
Tulvasid tulemas näha
Igaüks meist tahaks
Kuid siiski, mitte täna
Vaiki ja heida maha
Maas pilk eksib voodi alla
Sealt öösiti tulvavad varjud
Silmad paned kinni, päästad nad valla
Keegi ei kuule kuis sa karjud
Otsa vaadates tundud kui mõrvar
Tõuseks üles, ei, siiski täna ei viitsi
Sinakasvalge valgus täidab kõrvad
Silme ees on mustad viisid
Timukas
"Ja nii nagu mesilastega, nii oli ju ka lastega. Kui emaarmastuse päike kas või kordki päevas paistis ühele säärasele väikesele olendile, kelle eest ema ülejäänud ajal sai hirmvähe hoolt kanda, oli see tuhat korda parem, kui et talle terve pika päeva sai osaks võõraste poolmuidu sõbralikkus, mitte päike ja varjud, vaid hall kinnimakstud üksluisus."
— M KUdmurt
Suli!
Käratas taat!
Kõuel mürina äratas taas,
säh sulle sähmakas, Kriisi,
mille eest päästa oleks saand,
loodus kuri, suri su muri, no mine Lolliks:
ANNA TUURI!..anna tuuri!Karga puuris!Kuuni!
kuniks vabadus kuulis! Suht p*****.
massi hüpnoos,uue korral uus Kord, sest levib...
Tuberkoloos! Sul kartul ja moos,
Kapis varutult, lased end juhtida,
lased neil käituda arutult,püss paukunud,
Ükski koer ei haukund, maksu farmis:
nüüdseks - peaks olema vargusega harjund,
Karjuv see varjudes vaikus,
sisendab aimdust, umbusaldada kõike,
mis minu pealt lõikamas kasu,
pe .....