Sõnale varjud leiti 139 luuletust
Lõputu peatükk
Libedalt libistan naeru; Pidevalt pigistan aeru;
Pühanduma kasvanud; alla andma ei vaevu;
Annab mulle unise; annan talle juhise tulisest;
Kuidas sütitada meeli; kuidas silmakirja ei teeniks;
kuidas leida üles nootide kõlast see meeldiv;
teha asja omamoodi; nii nagu ei tee keegi;
Sitsides kaotavad tähelepanu; pissi tilk lendab peekri;
Ei näe selles ma erilist armu kui papi jagab lahjat peeti;
tähtedele panen kogu eksistentsi defineerivat tapeeti:
Pöörane vend;kõrvade kelm; võõras kõlakas ta teind..
Taeva taadiga oma kokkulepe; kurjamlikult loon meelepette;
seni vean t .....
Mänglev tuul
Oled sa loll või inimene;
Pidev sisemine võrdlemine;
lõpetab seal kus põõnleb pidev;
Võitlev isend; näitlemas; Väitlemas;
Segadus teda hoopis käitlemas;
mitte tema teda; ega? A las ta jääb;
Kui pea teeb häält; ja siseneb väärt;
Ideede kulg; kerge sulg, üle paberi;
Teadmiseid veab mul, sul vedanud;
Et ta nõnda kerglaselt lennanud;
Eeldan uut; keerutan juust,
ümber sõrme;
See k kuus; usu või ära usu, omast puust;
Nagu Kitil Turbo Boost; Rüütelik Mihkel;
Ihnetele Viimne, kuulutus; hullutus,
Su jaoks karistus on unustus; kuri kuulus;
Looja peatükki omanäo .....
Sügavad veed
Kordumatu; Hinge paberitele matnud;
Kordumatu; kui vaimu sügavalt sisimast..Välja lasknud;
Igavikulist entiteeti hingel kandnud; Tormi tuules Karastas;
Lubades, et iga mu hinge tõmme kuulus talle; mille ma tagastan;
Julgust andev; malbust saatev; Avasite kõrvad; olin lahke;
Kurbusest hüsteerilise naeruga alla lastes; vedelaid kellel püksis tahke;
Ekskremente; Ekslen keele sekslev meede; Tuimaks külmunutele;
Südant soojendavaid leeke; mõtete keeristes, Puhaste motiividega;
kui te alles Sõna "kavalus" paberilt veerite; armastus mu vabadus;
Sajab sada hieroglüüfi t .....
Tegus päev ...
Tõusev hommik tähetarkust varjab,
päev valgeks muudab pilkast ööd.
Vaid koidutäht jätkamas on tööd,
kuni päike õrnad uduloorid korjab.
Nüüd pimedusest järel varjud puul,
seesama tume Maa mis jätab Kuul.
Kauni päeva kodumaa võtab vastu,
end valmis sea , reipalt kaasa - astu.
Hansi!!!
kesköised laevad
veereb päike õhtul pilvede taha peitu
kostub õuest veel maanteel autode sumin
tänavavalgustite kumal pimeduses ei heitu
naaberkorterist unejutuks ühtlane häälekõmin.
puud aknast sisse varjudega poevad
okstega joonistades seintele maailma
sekundid seal päevadeks nad loevad
vajub uneliiva raskus kiiresti silma
veavad meid reisijatena teise ilma
kesköised laste veavad kaubalaevad.
hommikul ärgates kas enam mäletad
kaadreid mis sai mõtetena nähtud
mustvalgena - värvilisena hääleta
emotsioonidele kogetule öös lähtud.
jalajäljed
tänavalt kiirelt möödume
inimestest küsimata nime
sammud nii päevaks mõõdame
igavikuks öös kui on pime.
talla all laiaks astutud näts
kuivaks tõmbunud mustjas pori
ei huvita kedagi kuidas läks
sinu pilkudes ei otsi ei sori
võõra uudishimu pinisev sääsk.
plaatidest laotud kõnnitee
elust läbi helendav jalajälg
teadmata lõppu... tupikut ees
summutab mõtteid varjude mäng
elusolemise järgi olev pidev nälg.
unistuste linn
Sinna kuhu teeviidad ei vii
maad mõõta ei saa miilides
ega ka kilomeetrites
üle põldude ja kraavipervede
hüpeldes jääb mägede taha
imeline Unistuste linn.
Murtud ja üksildased varjud
siin enam igavest pimedust
pelgama enam ei pea -
lööb särama alles jäänud
lootuste valgus näitamaks
teed peatuspaigani kuhu
oodatud vana või noor
väsinud eluraskustest
räsitud hing.
Sule silmad kui tunned
et enam ei jõua...
Unistuste linna siis tasa sõuad
teadmata et varsti hoiavad nemad
turvaliselt ja hellalt kuniks
paraned ja tugevana saatusele
taas Sa vastu vai .....
ajavoog
Miski ei suuda peatada ajavoogu
nagu jookseksime elust läbi
jättes maha vaid mälestuste varjud
ning tunnete kogumiku mällu.
Keda tundsid eile
ja pidasid sõbraks
tänaseks jäänud
nimi merest uhutud
meenutuste liival.
Peataks korra liivakella
keeraks tagurpidi aja
elaks läbi videvikust
igaviku mis endasse
lapseliku õnne toona
isekalt küsimata neelas.
Keelatud vili
Kui sind puu otsast noppisin
olid punapõskne kui täiuslik
ladvaõun mida kõik ihaldavad
kuid mis kuulub ihne naabritädi valdustesse
Siis olid sa mul peos
sel keelat keskköötunnil
naabrinaise puukuuri taga
ja varjudes nägin ma valgust
Nüüd päevavalguses sind lähemalt vaadeldes
näen mädaplekke koledaid punase fassaadiga
kokkusobimatuid rohekaid laike
ja pilved kipuvad vägisi valgus varjama
Viin naabritädile vabanduseks
korvitäie punaseid sõstraid
kuid vaade tema aia õunapuulatvadele on rikutud
silmailu maksab ka midagi
Lugupeetavuse Lõks (3)
või enne uut valget,kogub oma mõtte terad salve,
Tulistab kaootiliselt, kui seisad trepilvõrdsel astmel,
Võite kõik arvata, kes esimesena langes
Loll! Sul pole mõtet kanda targa maske,
kullast teed vaske, tagasi hoidlikus paljastab ande,
kui soolapuhujate tuulest tõusedki lendu,
kahe jalaga maandu maale, füüsiline reaalsus vaid,
persse su esoteeriline tähelepanu vajadus sündroom
kaldkriips psühiootilised näitlejad teesklemas maage,
et üritavad veristada sind uhhaa jaoks kui lamba talle,
kandmata arvamusi, filtreid, malle, läbi mille teha nägu,
et polda üldse ahn .....
Trip to space
Peaks plaanipäraselt poindi paika panema,
et kust saab, kuhu pageda.
Ai käes, aeg on ära kaduda.
Nüüd sain suuna uue uhke
Loon ma sillad külluste tiiki
Rõõmuhõiskeid, naerukaja täis triiki
Mustrid-võnged-vibratsioon,
värvid.
Varjudemere vibelevad kaaselukad.
Siin maailmas kõik on edukas.
Ruumi täidab luidläbistav lainemassiiv.
Yeess
Eksleme siin urus hommikuni kuni jätkub rammu.
Muudkui sammu ja sammu.
Anna lihastele valu, allu
korraldu enda käsklustele ja anna minna.
Anna minna.
Ebaselge siht veel ees
kuid koobastes teed ei kaota me.
Keha ahenedes täidab .....
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
A.P
Kui soovitud soovidest loobud
Ja soosingust sootuks jäid priiks
Kas julged sa vaadata hetke
Mis vaiksem kui teleri piiks
On vaikides vaikuses vahe
Ja vali kui öökapi pirn
Tast tumedad varjud jäänd maha
Ja vastu sealt jōllitab hirm
Kui keeldudes kartmast ta nägu
Ja ootus saab piisavalt pikk
Kas sirgu saan küürdunud selja
Päevaunest mis seekord nii pikk
Invest in Li-Fi
Kui küsid,
mis toimub mu peas.
Siis seal asub mu maailmake,
minu mõtted.
Universum isemoodi,
Kuulub ainult mulle. ¤
Selle toonid-võnked
vibratsioonid.
Kõige külluses rikastunud emotsioonid.
Lihtsalt värvid,
varjud.
Puud-põõsad ning linnulaul.
Kolm kõrget sammast südamel.
Taamal pilvilõhestavad topelttornid.
Minnud-Mjaugud, Lotted-Jussid,
Aadud-Katjad.
Teadmata-teatud mõttes transformatsioon.
Muutused ning paigalseisud,
edasiliikumised ideaalsed.
Inimesed reaalsed
sürreaalsed, õiged-halvad parimad.
Tee peale jäänud kohad sammudes seljatan.
Peaga mõtlen h .....
Peita end öösse...
Peita end öösse.. Seal varjatult seigelda
Kiigata sisse ja tundega heidelda
Vaadata valgust ja varjude vihiku
Korjata tähti ja kuud endal pihku
Peita end ööse.. Nii pikka ja pimedat
Leida ja otsida teid künklike.. Siledaid
Aimata varjudes peidetud kuma
Läita ja täita endasse koidu puna
Peita end öösse…täis tähtede sadu
Aimata ette käidud käimata radu
Rännata ülal ja all mere piiri
Püüda endasse kuult langevaid kiiri
Peita end öösse.. Täis saladust.. imet
Kohtuda haldjaga näha ta ilmet
Küsida nõu Kust teedpidi minna
Astuda enda .....