Sõnale varjupaik leiti 8 luuletust
Varjupaik
Lähen ära varjule
Oma luule taha
kui mu hing on nutune
ja süda kurvastada tahab
Lähen ära varjule
Oma luule taha
kui ilm on väljas nutune
ja mul pole midagi teha
Lähen ära varjule
Oma luule taha
kui hing on nõnda nutune
ja süda kurvastada tahab
Mul on varjupaigake
kus rahu leian natuke
Tee ja tegija
Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.
Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.
Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.
Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…
Ütlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…
Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde -
aga tema tahab olla
vab .....
EMA
Emal on säravad silmad
Emal on naeratav suu
Emal on habras hing ja süda
Ema on andestav ja truu
Ema on kui soe päikese süda
Ema on kui öös särav kuu
Ema süda on kui õrnalt paotuv lillenupp
Ema on kui linnu nokatäis laulu-imelist
Ema hing on suuremeelne ja lahke,
kõik hea ja halva ajab joonde.
Emas on valu-ja õnnepisarad
Ema süda on suur ja andestav
Ema on kui taevane õnnistus
Ema rind on kui rahupaik,
kus tühjaks nutta end võid.
Ema rind on kui varjupaik,
mis turvatunnet on täis.
Ema rind ja tuksuv süda,
nii hea, kui tunda saad kõike seda.
Hommikusse
Vaikselt ärkan hommikusse
kallimaga mõtetes...
Hoian sind, mu armas, kaisus
armastuse võtetes.
Unes nägin poodud neidu
kiigeplatsi raamile...
Palvetan, et aitaks inglid -
ehk ta jõuab praamile.
Kurbusega näen, et sama
Postimehes uudis:
palub pere annetusi
varjupaika kuudis...
Tõusin tasa hommikusse,
ärganuna varem...
Ja tunnen, et on maailm täna
tuhat kordi parem.
(Pühendus: RIP Eva Elise Oll)
/Mari*Uri/
Mu lemmik
Mu lemmik oli väikene kutsikas,
kes kõike nägi, tegi
ja minul vahest mõttedki,kõik olid läbisegi,
suured puurivad silmad sel kutsikal,
nagu näeks minust läbi,
külma koonuga mu meeli puudutas,
läbielatust sai värin.
See kutsikas aina kasvas, kosus,
varjupaik temale ei olnud enam koduks.
vanalinna teed
Kahte armunut
põimib telefonitoru
roheliste silmadega
tagasihoidlik neid
siniste silmadega
ennasttäis poiss
loevad igatsevalt
päevi suve alguseni
et kõndida käsikäes
mööda Vanalinna teed.
Poiss suudelda
soovib tüdrukut
ühel ilusal -
suvisel ööl.
Leida sõnajala õis
rääkida oma tunnetest
võita neiu süda -
igaveseks.
Mõlemad kohmetuvad
naerdes kostub
hääl telefonitorus
kallim millal sa
mind vaatama tuled?
Ühel palaval päeval
ilmun kimbu roosidega
peatun Sinu akna all
küsin südamesse varjupaika -
igaveseks.
esimene kodu
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks.
Ajapikku seegi paik
mälestuste hõlma
vajub -
jäävad meenutused vaid.
Ometi oli siin meie
esimene ühine kodu
reaalsuse eest peitu -
pugemiseks varjupaik.
Nende seinte vahel
ühel ilusal õhtul
sõrmuse pistsin
Sul sõrme -
sain oma elu parima
jaatava vastuse.
365 päeva abielu täitus
väikses kahetoalises
korteris mis tundus
just tol hetkeil meile
nii hubane ja kodune.
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks
aga meie südamete
kodu jääb kõikjal
üksteisele avatuks...
