Sõnale varske leiti 114 luuletust (pop)
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
- Tarmo Selter -
2022
Minu kool
Koolike on meil pisike ja hea,
koolist tarkust ma saan,
koolist koju tulles kiita siis saan,
tarkust täis on mul siis pea.
Eesti keeles mul on raske,
õpetaja meil on tragi,
pidevalt ta kannab tagi,
hommikuti pea on mul värske.
Tunnis meil on huvitav,
kuulame huviga iga sõna,
iga harjutus on puuritav.
Koolis on meil üks suur pere,
vahel vimkat viskame,
kooli elu on meil tore.
- Timo Stogov
Kevad
Tali on läbi - kevade kord,
talve sõpradel on jälle nägu morn.
Taevas nüüd taas on sinine-hall,
õue peal lendab laste käes pall.
Maa taas rohetama hakkab,
kevadine rõõm kõigile ju nakkab.
Puudele pungad tekivad,
pajule tibude kerkivad.
Õhk õues on värske ja soe,
suve ootus vaikselt põue poeb.
Lilled nüüd jälle õitsevad,
kõik oma ilu poolest võistlevad.
Kuigi kevadväsimus on päris suur,
on inimestel ikka naerul suu.
Kõik on rõõmsad, armastavad, head,
unuvad talvel tehtud vead.
Päike ja kuu
Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske - lehe-lumesadu,
pilliroogu - hundinuiu - konnakudu teket,
äikse lõhna - pääsu lendu - vihmapilve leket...
Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast -
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast:
sul on kodu - sul on kõike, mida ainult tahaks,
päikse kuld ja täiskuu hõbe sinu taskurahaks.
/Mari*Uri/
vanaemale
Vanaema tehtud pannkookide lõhn
purgis moos ja kannus värske piim
tema armastusega saab täis kõht
ning mured soe hääl südamelt viib.
Juuksed on elutarkusest hallid
seda on edasi jaganud ta mulle
mälestused loodud nõnda kallid
panevad mõtlema igatsusega Sulle.
Kulla memm ära ole siis kurb
kui miskit teeb hinges valu
Kulla memm kui ei tule und
siis abi läbi palve palu.
Tunned et rääkida on vaja
helista mõtlemata ruttu
luban leida alati aja
kuulata kuni jääd tuttu.
Pisarad silmist Sul kustutan
tagasi toon rõõmsa tuju päike
ei seda eal ma kuna .....
Lumeingel
Väikseid valgeid lumehelbeid
vaikselt alla vajub.
Vaatab otsa, silmad selged,
laps ses lumesajus
mulle, kellel vist ei meenu,
kuis on olla väike.
Et kui ammu taevaveerelt
kadunud on päike,
tuppa kuidagi ei kipu-
muinasjutt on hingel,
vaja teha värskes lumes
veel üks lumeingel.
Tuhing
Päike sabistab nüüd igas pikas puus
endal sada rõõmsat linnuvilet suus.
All, kus korra raske lumirahe tammus,
Sipelgas nüüd kõnnib, seljas vastne vammus
Tüves surisedes tuksub värske mahl,
Pilvelt merre kukub valkjas juuksekahl
Nurmeküürul väike tüdruk hoiab sigu,
Lehekuurmel traavib teoga võidu tigu
Noore lehma nisast nõrgub rammus piim
Pool on minus tulek, pool on äraviim
Pool on inimest ja pool on vilgast looma
Sündmus
vahutav lehemere küllus
jahedalt tumeroheline oleng
kõik januneb ja möllab
tormised lained on tuules
pekslevad linnud ja see
kõrvu lukustav mürin
pihlakas jääb vait
eemalt kannapöördest
lehvib kask oma vihmatantsu
välgust lendavad kolm lindu
puhkev roos, puhvis põõsad
teravad torkeid plekikirin
värske mattev õhk ja juba
ta nutab oma nuttu
kõik sai vabaks
see valu mis lööb hetkeks
läbi lihast luust
hullud üha rohkem
pigistad viimsegi mis su sees
vaikselt kerib nututantsu
ärkab valu mis su sees
nagu süst närvi ja juba
tantsingi selles vih .....
Jõulueel
Jõuluküünal värvib tuba,
Kuuselõhn loob värsket huba,
Rõõmu tunneb suur ja laps -
Varsti läheb madinaks!
Jõuluvõlu, jõulumeel,
Jõulumees on juba teel!
Tuleb suur või väike kink,
Tal on valmis pandud pink.
Tule, tule juba rutta,
Astu julgelt siia tuppa,
Kingi eest saad kauni salmi,
Kõik meil ammu juba valmis!
Tiina Klemets
Ta ärkas.
Oi kes ärkas ,
nagu värske lilleke ta tärkas.
Taas uus hommik käes,
edasi magada tahaks ta kõigest väest.
Aga ärgata tal tuleb,
juba siis kui äratus kella kuuleb.
Ilus naine end riide seab,
vaikselt naeratuse näole veab.
Tõuse ja sära võiks sulle kõrva sosistada,
suure kalliga sind kostitada.
Läheb mööda
Läheb mööda seegi päev
ja seegi öö.
Tehtud saab vaid
kõige pakilisem töö.
Rutt on varastanud kogu meie
aja...
Paari tundi oleks julgelt juurde vaja
öösse, päeva,
sinu-tema vahele...
Muidu jääbki teie suhe vahele -
ja
lipsab põlvkond mööda
nagu koolitund,
mille lõppu oodates näed veidi und...
Pakuks uusi plaane,
värskeid lahendusi,
kokku-lahku löövaid vingeid vahendusi,
aga aja puhul targutus
ei aita,
kui ei sirutu su käsi
ega paita...
Laps ei ole lemmikloom
või tuttav lelu -
ta on erakordne, ainulaadne
elu,
ta on armastus, kes annab
enne .....
Andestamine
Sa meelega mind lõid
ja ma pean haavale määrima võid.
Miks ometi sa mind ei austa
ega aseta mind oma armukausta?
Sulle andestada on raske
ja õues külm on karge.
Meie armastus on värske
ning mina loon siin värsse.
Püüan sulle selgeks teha,
et armastan sind ja su keha.
Püüan, kuid ei suuda.
Olen nõid ja vajan luuda.
"Sa ennast võiksid muuta."
"Vist ainult siis kui oleksin suuta…"
Enda muutmisega ei tule ma toime.
Mis siis muud kui tagasi sõime.
Aeg, lendleb ja möödub,
aastatagune värske mälestus.
Elu, vaikselt suubub,
iga päev on uus imestus.
Ootad põnevusega homset,
näha seda, mis rõõmu toob.
Samaaegselt igatsed eilset,
head tuju see ju loob.
Päike taas loojunud,
taevas ja meri sulavad.
Ning nagu ma soovinud,
Su naer ja hääl mu peas kõlavad.
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/