Sõnale varske leiti 114 luuletust
Süüdi
Värske sari välismaine
kasvatas mu nõtra meelt
mõistma seda, et kui naine
palka vähem saab, kui mees,
siis süüdi selles olen mina
ise seda eirates
toksiliselt püsti nina
nagu elu peremees,
jalad laiali ma istun,
liiga pikalt, öeldakse,
kulmu alt siis teisi vaatan,
olekuga ahistan.
Hollywood, sind tänan mina
on mul kõik nüüd selge.
Võtan omaks, olen siga.
Minge te kõik ...
Hea energia
Hea energia liigub õhus,
inimesi vähe.
Täna puud on lumehärmas,
lumi on nii kohev.
Taevas tiirutavad linnud,
kes veel siia jäänd.
Uisurajal poiss ja tüdruk,
õnnelik neil päev.
Ringis piruetitavad,
hääletu on naer.
Kutsu lumehange nühib,
saba liputab,
Temalgi on vaikne urin,
naudib üksinda.
Värskelt lõhnab puhas lumi,
sillerdus ta peal.
Oksaraoga kraabin lumme,
2021aasta hea!
Fragmenteeritud
Hiline hommik, kui und luupainajad kontrollind,
kõik see oli umbluu ja ei toimind, tagasi hoidsin,
inspiratsiooni toitsin, ootan mil päev koitis,
jälgin sees hirmu mida toovad need tondid,
nende keskel teki alla kobin, lastes olla psühhoosil,
las hauguvad koerad, las ülbitsevad nolgid,
austust rahaga soetand, ihnelt ahne kiirelt noppind,
noore ja värske, üle end kavaldamas pää sees,
kujutlusi uskudes enese pettusest ei pääsend,
kõik nii väiksed, kandideerimas uueks päikseks,
lõid siin häired, dikteerimas luues räiged, päitsed,
ohjata suutmata, korraks ka kuulmata,
.....
Meelte vallas
Kosmilises vallas, armastust saatmas, ei miskit tahtmas, las ta kaasa mind haarab,
Kodune tunne, kohuseks kulgev, nooruse mudel, täide minematta soov unelm,
mida ära karjunud, kõige sellega juba harjunud, midagi juurde taadilt ei palunud,
ladunult, ja ehk saavutan midagi, enne kui olen kadunud, samas sammus hull,
kui peale suur vaim on tulnd, millestki muust, kuigi olen kõigest lihast ja luust,
vihjan, enneolematut silmand, tunnen ennast kindlalt, kuigi miski teeb liiga,
vahest ka veidi piirab, nii kaugele tõidki mind tiivad, kui jään siiraks,
ehk kaugemalegi viivad, makaveli ja .....
Unustuse varjus
Taaskord mäslev tusailm
mu hingeoksi murdmas.
Rahu kaitsev süvasilm
on seekord alla andmas.
Tuuletormi marutaud,
kui põrgutule lõõmad.
Ei ole rahupaigaks haud -
need mõtted mulle võõrad.
Murtud oksa asemik
on puhasvärske võrse.
Arme varjav lehestik
loob peitva unustuse.
Üks moment igavikust
Värskemalt uuemalt, Läitnud kõik unelmad;
tugevalt huuli meeldiv puudutand;
värssi hoides kulgemas; igavikuline musikaal;
milles tunnen end muhedalt; paksu nahka kõvendab;
südant õgvendab; paika kõik loksutab;
eba vajaliku küljest kõrvetab; sügavaid tukseid;
paberitelt välja lugedes sõrmega; taevane kingitus;
viimsest ilmingust; mis vabaduse riiminud;
fookust hoides sihikul; tõeline loovus piiritu;
tindist tingitu; igaveses rahus viibinud;
rist pistel tähe-kangasse initsiaalid tikitud;
Nähes tihti muud; mäe tippe mis mõtte udus;
jäävad varjatuks; mida taga aj .....
Sõnadega mängimine
See on siis kui peatselt kaotamas olen kurssi;
Põhja nagu kurskki; Kinni keevitamas uksi;
kinni kruttimas luuki; seljast võtan mundri;
ja valmistun viimseks hinge tõmbeks;
enne kui reaktor lõhkeb; redaktor mu mõõtmeks;
pea pöörleb; meenuvad õide puhkenud köömned;
Võrdlemisi lihtne; kõne sisse pistes;
mõnel mehel lips on ees; kõverikel sihver;
põles silmes silpe; põdes mihkel kirvest;
pihus ihus oma irves; kaduma läksid ihnel;
täpsed kirjed; näha vaid liigne; lärmab;
ja välja köhib pilve; röhib viise; kuulnud ammu;
Kuu ulgund-kulg auku; kuhu kuus matnud l .....
ma tunnetan endas
ma tunnetan endas neid
maailmaradu milles pole
veel eland nende värske
lõhn kutsub jätma jälgi.
olen noor veel ootama
pean õiget aega mil
elu juhatab mind sinnani
kus ühiseks muutub
olevik ja tulevik.
ma tunnetan endas neid
maailmaradu milles pole
veel ma siiani eland
aga nende olemasoluga
tean et mul on vedand.
vanaemale
Vanaema tehtud pannkookide lõhn
purgis moos ja kannus värske piim
tema armastusega saab täis kõht
ning mured soe hääl südamelt viib.
Juuksed on elutarkusest hallid
seda on edasi jaganud ta mulle
mälestused loodud nõnda kallid
panevad mõtlema igatsusega Sulle.
Kulla memm ära ole siis kurb
kui miskit teeb hinges valu
Kulla memm kui ei tule und
siis abi läbi palve palu.
Tunned et rääkida on vaja
helista mõtlemata ruttu
luban leida alati aja
kuulata kuni jääd tuttu.
Pisarad silmist Sul kustutan
tagasi toon rõõmsa tuju päike
ei seda eal ma kuna .....
MOODSAD AJAD
Värv vahetus marksistil
sõlm pingestus rassistil
nii sündis sürrealist
ja moondus monarhist
ja veendus Vennaskond
et pe-s see pesakond.
On mandunud maneerid
ja vinduvad pioneerid
ehk raksatab rahehoog
vast värskendab vetevoog.
Me oleme vintsked vennad
me oleme AAte vennad.
Mandumis Nähtuse Neuroloog
Silmakirjalik, oli kõik mida enese suhete peegelduses silmasin,
Kuidas on see võimalik? Enam polegi nii Kõlav viis,
kui sõbra viis, sügisene tuule iil, ,mure stiil, mööda selgroogu,
ülespoole ajju judinad kulgesid,
mis tegeliku toonud
põgenemiseks tõe eest puudub moodus,
Mu mooduseks on mu loovuses peidetud toonused,
mida kohtan vaid ülemisel korrusel,kui nina pole enam nohune,
olenematta nendest oludest, katsun elada värskena mitte korduses,
koorudes, sõnade vooludes, virkast voorusest, tihkest kooslusest,
mis kostnud mu eest, hooldust mu sees, lihvides kõik oskust .....
uus
uus öö, uus päev, uus hingetōmme palav
uus värske piimakohvi kann
pilk piilub pilte kardinate tagant
on muutund igapäeva samm
jupp julgust tōusta päevaunest luudel
ja seada sammud sammaldunud teel
tass kohvi veel, veel sigarett suul sureb
ma lilledele joodan värskendavat vett
ma sirgu silun uhke linnu suled
mu silmi sihib uudne siluett
on august kuum ja valmis tummad tuuled
et teha kōrge kaarega mu eluretk.
puts.®
Lumest.
Sulle rõõmuga räägiks ma unest,
Aga väljas sajab, seega kirjutan lumest.
Terve öö teda kõikjal sadanud on,
Kui nii jätkub siis varsti seda terve tonn.
Valged helbed alla langevad,
Kojamees hommikul lükkab hange nad.
Ma kattund valge kihiga,
Linnas, maal ja metsa sihil ka.
Mõnus oleks suga jalutada värskes sajus,
Õrn lumi su jala all alla vajus.
Kaunid helbed saatmas me käiku,
Lume helbed aina säravad otse näkku.
Oh see oleks ilus kuskile metsavahe teel,
Mina sina ja vaid vaikus veel.
Käest kinni ja kõrvuti astuks,
Ilusale õhtule otse vastu.
Ta ärkas.
Oi kes ärkas ,
nagu värske lilleke ta tärkas.
Taas uus hommik käes,
edasi magada tahaks ta kõigest väest.
Aga ärgata tal tuleb,
juba siis kui äratus kella kuuleb.
Ilus naine end riide seab,
vaikselt naeratuse näole veab.
Tõuse ja sära võiks sulle kõrva sosistada,
suure kalliga sind kostitada.
Suured värsked hingetõmbed
Päike taevas sillerdab,
soojus meeltekeeltel trillerdab.
Sära täht nii pisike !
Elu andja-hoidja,
võtja.
Pöörle Maake tilluke !
Elu kandja,
häll ja haud.
Sipelge elusolendid sel keral !
Keerelge läbi lühikese eksistentsi.
Võtke vastu võnkeid seni
kuni tabab kõikki tundmata paratamatus...