Sõnale varskus leiti 26 luuletust (copied)
Uus ja hea
Vana aasta kaduvikku
kaob koroona maitse suus
Pärast ilutulestikku
tuleb äkki täitsa uus
Uues õnnelikus järsku
kaovad mustad mõtted vanad
Peagi uue mure värskus
jätab vanast ainult kenad
Koroona harvemaks küll muutis
peod kuid andis meile aega
näha kõiksust ja kes suutis
sai enda/pere sisse kaeda
Uuel aastal põhjapõder
toob jõulukingid jaanikuus
Maskist ilmub kadund sõber
on sõprus tugevam ja uus
Kevad on teel
Kas tunned, on täna kõik uus?
Lehepungasid tärkamas näen,
linnuparved on jällegi kodus,
veekogudelt kadumas jää.
Kas tunned Sa hinges seda kergust,
mis päikesene Sinuni toob?
Udupilvedes hommikust kargust
talv jäälilledest koob.
Kas tunned Sa südames rõõmu?
Võid aimata allikat veel.
Võttes kevadisest värskusest sõõmu,
Sa hüüatad: "Kevad on teel!"
- Tarmo Selter -
2023
Erilised tunded
Sa mõjud mulle, kui värskusest
nõretav kaste
Tilkudes mu peale oma magusat mahla
Korjates tilk haaval hetke puust
ma ei mõtle enam ammu muust, kui
Sinust, mu kallis.
PS. Tänane päev tõi tõesti erilisi tundeid.
Ma ei saa isegi aru, kuidas need tekivad.
Ma saan aru, millest need tekivad aga ma ei saa aru,
et kuidas sa mulle nii mõjud....kuidas su puudutused
mulle nii mõjuvad. Ja see tunne... see nagu lihtsalt
jäi mulle sisse ja ei läinud pealt ära...
väga kummailine tunne. Mitte halb,
väga hea, väga väga
hea aga täiesti tundmatu tunne.
K.U.U
Hommik
Vahel hommik on targem õhtust,
luues värvides loomingut, ilu,
mis päevades argiselt lahtub,
viies varajase värskuse, võlu,
luues õhtusse loojanguvarjud,
ehavalgusse mõnedki retked,
kuni jälle Sa homsesse astud,
Sind tabamas kaunimad hetked.
- Tarmo Selter -
2023
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
Äike
On mustad pilved pisarais
ja välgud löövad tantsu,
kärgatusi kajamas
on pilve vahelt vastu.
Loodus mattub rohelusse,
värskust saavad nõlvad,
öödes pilvepimedusse
puudeladvad kaovad.
Kuivast liivast tõusmas lill
on päikesele vastu,
rohelust näeb kõikjal silm,
pilv taamale nüüd laskub.
- Tarmo Selter -
2023
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....
Juulikuine värskus
Juulikuine vaikne hõik
vihmasabinaid on täis,
rohelust nüüd leida võid
sealt, kus loodus üle käis.
Linnulaulu kõikjal kostub
meie oma metsades,
mis taamal kajamas on vastu
rohelistel nõlvadel.
Naudib elu väike putuk´,
metsatukas rebane,
linnukene ruttu-ruttu
süüa viimas pojale.
Vihmapiisa värskus, võlu,
tuuleiili paitav jõud
loomas ümberringi elu,
lõppenud on viimaks põud.
- Tarmo Selter -
2023
Mina ju võin
Ei karjume valskusel
karjume valel
Ei röögime sõjatee suitsu ja uttu
Me aadete värskusel
me aususe armsusel
närtsivad õied kuid küllaltki ruttu
Siin enestest arvates oleme paremad
Siin eneseid hinnates
maa/ilma eliit
Vast mõistate aremad
vast sõdade sulased
mõistate- lahkute lennates siit
Vaigistab kaugeimad merised mühad
vaigistab orgude kaja mäe tipul
heletav manitsev kirgas koraal
Kadugu võõrvõimu verised pühad
kadugu võõrad ja verised lipud
verine võltsitud õigus/moraal
Õhkõrna õhkõheva süütuse kesta
all siidist ja sammetist kanname .....
Hallid kardinad
Kuidas päev see läheb mööda veel,
astud uksest välja, naeratad.
Väljakutsed ootamas Sind need,
mis kõik ületamist vajavad.
Hommikust saab lõuna taas,
lõunast õhtu veel,
end läbi elu leiad astumas.
Eest nüüd tõmba Sa
hallid kardinad,
et päikest lasta halli maailma.
Igast päevast leia rõõmupiisk,
mis ei lase stressil tekkida,
elu tuleb nautida just siis,
kui Sa ise tahad elada.
Hommikust saab lõuna taas,
lõunast õhtu veel,
end läbi elu leiad astumas.
Eest nüüd tõmba Sa
hallid kardinad,
et päikest lasta halli maailma.
Lase endasse Sa päi .....
Kuni Su huuled kord suudlevad mind.
Mere ääres on nii hea ...
Mis siis , et maad veel katab lumi.
Ma istun siin ja naudin hetke ...
Ma tean , et käes on kevad ja varsti saabub suvi.
Mere kohin mu kõrvus kui heli ...
Mere värskus on lummanud mind.
Öises üksinduses ootan Sind seni ...
Kuni Su huuled kord suudlevad mind.
( An-Andrees )
Depressioon
Ma ei tea,mis depressioon ---
Rõõmusid ma ise loon.
Kastepiisaist värskust saan,
põllukivi on mu saar.
Ilu päiksekiirtest koon,
vikerkaarest laule loon.
Värskest õhust purju joon,
Kalliskivid merest toon.
Unes olen Valge daam.
Päevaks ununeb see taas.
Unistused ikka hoos;
mõtteis täitub iga soov!
Meelerahu --- kindel soon.
Naeratus on minu kroon.
Mind ei murra depressioon...
ISE endale õnne toon!
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis L..ainult head
kevade värskus teeb imesid
naeratus justkui teibitud näkku kinni
läinud need õhtud, nii tuimad ja niredad
Vaata mind, ja sa näed, rõõm
see peegeldub minu silmis!
Kõigel mis hea, oma ellu lasen tulla
kui ka miski on halb
naeratan, ja lasen minna
las minna kõik, mis on karm
nii mõnusalt hea, mõteldes
mis kõik veel olla-tulla võib
lihtsalt edasi sõtkudes
aitäh..sina, kes
sa ta mu ellu tõid
Tundepuhang
Milline rahu voolab südame,
kui kõik tundekeeled lahti laseme.
Milline värskus ja puhtus tuleb hingele,
kui endast kõik patud lahti laseme.
Milline armastus lööb lõkkele,
kui me ligimesest hoolime.
Millist rahu, värskust ja armastust
toob elu hingele,
kui me seda ise vaid soovime.
Rõuge Ööbikuoru Pesapuu
Pesapuul on kõrgust palju,
vaateid imeilusaid,
kahel korrusel seal saab ju
ümbrust imetleda vaid.
Astmeid on seal mitusada,
jalad pärast väsinud,
üles jõudes, vaata aga,
tabamas mind värskus uus.
Päiksekiirte tulekumas
kirikut näen metsa sees,
öised varjud siiski juba
peitmas seda minu eest.
Ühel pool on näha pidu,
lärmi kajab üle maa,
siiski kauget silmailu
ei see suuda segada.
Tulen alla lummuses,
öö on saabund' juba,
veidikene kurbuseks
ma endal andmas luba.
- Tarmo Selter -
2023