Sõnale varvas leiti 18 luuletust
Loll kõne
Miks pidin taas kõik ära rikkuma
ja sulle helistama.
Mulle meeldis teadmatus
ja sinu sõnapidamatus.
Sinuga rääkides unustasin kõik.
See oli üks tähtsusetu lõik,
mida ma ei pea oluliseks, tähtsaks,
et seda nüüd kellelegi nähvaks.
Miks olen ma rumal,
võiksin olla ju jumal.
Sa oled mulle nii armas
nagu minu väike varvas.
Naudi talve
Lumi üle saabaste
ja vahel sääre sees,
vesi üle varvaste
on ära sulades.
Tuulekülma punastades
kindad tõmban kätte,
talveilma avastades
libedas jään hätta.
Mütsi tõmban silmini
ja salli kaela ümber,
vahel väljas tormab nii,
et kolisemas ämber.
Naudi talve, kuni saad,
on varsti kõikjal sula,
roheliseks muutub maa
ja kaobki lumi juba.
- Tarmo Selter -
2023
Tuled kustu!!!
Kodus ei saa eelkõige rahu
selle pärast, kuidas tuli põleb
uus kord mulle ei mahu
aga hakkama saada tuleb;
isa alati kontrollib
et tulesid põlema ei jäeta
see, kes seda teha valib
satub sitaks suurde hätta;
sest kui olusi ei adu, tõuseb kisa
sest arve juba praegu kallis
number igale poole teeb lisa
ainult miljardär uusi makse sallis;
kas siis edaspidi pere seltsis
võin isegi telekat vaadates pihku panna?
või et vanemate keskel poeg tüdrukuga seksis
kui muud lõbusat nagu peeruvalgel teha ei anna;
üks päev juba, kui tulin koju
läksin vetsu saatsin tüdru .....
Mustad jõulud
Kaugel Itaalia lõunaosas
saapa varvastel on linnad
kus poodidel kaubad otsast
kostavad kellahelinad;
öösel sa ei näe pimedas
enne kui sulle naeratatakse
et keegi peale sinu seal kondamas
massi tõmmusi nii leitakse;
Mustad Peetrid ja muud päkapikud
nendeks pagulased röövimas
kuriteod suured ja avalikud
ning kohalikke naisi vägistamas;
tähistab kaubanduskeskus kaasa
mil aknad sisse visatakse
tullakse üle tänava ja aasa
ja kaup pihta pannakse;
kaubamajale tuli otsa ning kotid täis
lõpetates uskmatute tapmisega
nii solidaarsus kohal käis
koos multikulti ak .....
Maani pikk
Mõista mõista, kes see on
seisab püsti, ees uhke koon
aga pole vaja jalgu
eemalt tundub nagu laps esialgu;
aga on täisealine mees
sest ka habe on ees
poseerib pildil ilma käteta
pole kunagi ilma naeratuseta;
hüppab oma varvastega
ja tervitab köntidega
mille otsas on näpukesed
väiksed haralised vorstikesed;
toksib peaga vastu ust
et välja lasta kätea koputust
taob palli puusaga
pole seda teha muuga;
Nick Vujicic tal nimeks
pikalt olnud meemiks
mingi austraalia serblane
phocomelia on ta sündroomiks;
väärarenguga elu ikka naudib
daamiele eriti ta meel .....
midagi poisieast
valgus pese mind
hommikuti
varvastest juuste otsteni
puhtaks nagu teeb seda jõgi
sängiga milles voolab
viies merre selle
mis paigal ei taha seista
Issand
anna mulle igaks päevaks
see valguse sisse
ja välja minemine
varvastest juuste otsteni
*
neid aastaid kallista
kus hing vaid ilu jõi
arm oli allikaks
meel hetki ise lõi
hõlm lahti eest
õnnevalust purjus
nii päeva olid teel
ei hull ei lurjus
vaid enesele poeet
üleni üks leek
naine
naine -
mis imeloom see küll on?
naine -
mitu kodu küll temal on?
kellele köögikatana toitu moorib
peretülide käigus sibulaid koorib
naine -
miks ta alatasa tal vaja nutta?
vajub "tervendavate" sõimude mutta
ja ei saa kehvade spa teenuste eest kurta
naine -
tema kannatusi kannab pesunöör
pisaraid ei kuivata silmist iföön
naine mõtleb
kellele end ma ülesse löön
mees elab füüsilises olekus tööl
kandes seksuaalvoorust püksivööl.
naine
kuidas ei märka et ta on alati naturaalselt ilus?
kuidas ei mõista me mõtlematute tegud .....
maiasmokk
soe suvi suland sügis taandub hauda
puud lehitsetud harud harali
ka kunstnik möödub kõnnib varvast kanda
külm kardinaalselt keeldub saabumast
kell keeratud aeg tagurdatud käima
mu saabastes on ruumi kahele
kukk magab veel käib kana unes maialt
ma tiksun trammi tagapinkidel.
puts.®
Näivusepilv
Kas see on vale,
kui ma väikeseid
peale sunnitud ateiste
täis majas laulan nõiasõnu
ja nad vaatavad mind
nagu ilmatust.
Suured säravad silmad
täis potensiaali saada
maailmaparandajaks
või sarimõrvariks.
On lummav vaadata
kuidas piirid langevad
ja muutuvad
täiuslikuks kaoseks
ja hinged ehivad end
sõnatolmuga, peites
vana maailma varje
varvaste ja sinisilmsuse
vahel ning ei püüagi
taastada võimu,
nagu see ükskord langes.
Väävlihingusest
ja porist määrdund,
sõitlemas ikka veel,
aga iial, iial enam
ei kordu see valelik
maailmakord .....
Kirikukell
Pühapäeva hilishommikul
haigutad sa,
Öised kuivad veinid suud pannud
maigutama.
Käe tema ümber veel kindlamalt
paigutad ja
kuuled kuis kutsub ja nõudlikult
kaigub taamal
Kirikukell
Sa taas oled patune.
Ei suuda lahkuda,
Viibiks veel natuke.
Kätt veel hoida ümber ta piha
Ta on ju ingel
Ei kaasne siis ka jumala viha.
Keelatud õndsuses kokku võib kasvada.
Varvastest pealaeni huultega
kasta ja
Kuigi ta magab veel, suudlustes
vastab ja
võimatu tundub nüüd lahti tast lasta. Taas
Kirikukell...
-Tiina Nuum-
Horisondi taga
Sul juba jälle on pakitud kohver
Argipäev üksi jääb maha
Sa oled kaunite paikade ohver
Tahad Sa või Sa ei taha
Kujutan ette mõnust kui muheled
Valge liiva sees varvas
Jälle aega panna on tähele
Elu on ilus ja armas
Tean, kuidas rongivile Sind köidab
Raudlind kergelt Sind kannab
Ikka ja alati tagasi sõidad
Sinna kus kinnitand kanna
Alati midagi Sinust jääb maha
Kaotus see pigem või võit?
Ammutad head ja unustad paha
Elu ju ongi üks sõit.
Veel rännata ringi
Ja kulutada kingi
Seal, kus juhtub, magada
Kaeda teisi kombeid
Teiste unistusi .....
Talvine pööripäev
Keset talvist pööripäeva
lendab leevike üle taeva.
Vaatan ringi leegi ääres,
olen valge vati piires.
Tunnen külma jalgadel,
ka sul hakkab külm varvastel,
poen su kaissu, siin on hea
külma enam kartma ei pea.
Nõjatun ja vaatan vette,
lumi suland meie ette.
Ripsmed härmand näis
sinisilmad armu täis.
Kallistan sind tugevalt,
kuni küsivalt mind vaatad ülevalt.
Olen karmilt tõsine
süda leekiv punane.
Eluline olu
Õhtust rada hommikusse sõtkub väsind jalg
Varvastele astumata õrnalt komistab
Ühtne tõde kahestub, jääb „hea“ või ainult „halb“
Täna mõistus eilsest arusaama omistab
Suutmata end pidurdada robot naerab nukku
Ometi on mõlemad vaid osa mängutoosist
Olevik end koondab homseks aega- see jääb lukku
Tegelikult nelk ei muutu mõttejõuga roosiks
Kõik on liiga keeruline. Tegelikult mõistus
Ise tõrgub mõtlemast. On lihtsam voolul kanda
Üks lõi rahu, ometi üks teine ihkas võistlust
Võeti kõik. Ka sellelt, kellel polnudki ju anda.
Heliriin Puistamaa