Sõnale varvid leiti 156 luuletust (top)
Jänku Juss värvib mune
Lastetegelane on pilves
lihavõtted teda koormab
tema mänguasi on kirves
kuurist selle haarab;
vaja mune värvida jälle
karu Oti ähvardusega koju tõi
pistis sõbra munad sahtli vahele
ja need pauguga kinni lõi;
kuis lillad sõbra munad
tuppa tiriti Oti väike vend
temal peksti roheliseks nagu õunad
sõprade elul on väike hind;
ema kaevu uputas
ja tüdruksõber sai kirvega
nende surm Jussi erutas
silmamunad värviti siniseks pintsliga;
ei salli enda väikest venda
ajas tema hakklihamasinasse
pole pereelul mingit hinda
visanud kehaosad kaminasse
Jussi isa .....
Värvid
Mustas metsas mustad viirud,
varjud värve peidavad,
kuhu elu Sind on viinud,
saad nüüd ringi vaadata,
Vaata, kuidas elu voolab
mööda eluallikat,
vaikides nüüd metsa kuula,
taevast tumehallikat.
Mustas metsas mustad varjud
endas värve peidavad,
kui kord päike valgust toonud,
vaatan taas ja imestan.
- Tarmo Selter -
2024
Võtsin likööri
Vanaisa oli sünnipäevalaps
ta sai aasta vanemaks
ta ikka krips ja kraps
aastavahetus teeb peo ilusamaks;
ma võtsin likööri
tulime ta juurde
ta tütarde ja pojaga koos
suhtusin peole kirega
lapselapsed olid hoos;
ma võtsin likööri
seal proovisin alkoholi igasugu
suguvõsaga laua taga olime
sai huvitavaks lugu
kui rakette lasime;
ma võtsin likööri
sai kärtsu - mürtsu
taevas värvidesse kattus
naaber tegi õues suitsu
ja ümbrus värvidesse mattus;
ma ei võtnud likööri
sel õhtul oma perega kodu läksin
peo üle rahul oleme
hea meel, et vana .....
Naabrimemmest lumememm!
Suvila naaberimemm pole veel 70
aga juba enam tööd teha ei viitsi
päevast päeva aknal peesitab end
teeb tobi ja kaanib õltsi;
see nädal, kui tuli jälle sahk
magas ta end hanges kaineks
lootis sõba silmale ehk
aga see ei teinud teda ilusaks;
lapsed tänaval tegid lumememme
mõtlesid, miks ümbrus punakas
lund värvida pole komme
üks neist siis selle avastas;
kuidas nina turritas väljas
oli palli sees naabrimemme pea
uues kehas leidmist ootas
kuidas tükkideks sai, lapsed ei tea
Lootus
Kuidas ma saan olla kindel,
sest ma näen Sind enda värvides,
aga see ei ole tegelikult ju nii
ning mina olen alati see,
kes vabandab
ja kellele öeldakse "ei"
Kunagi ma valisin endale tee,
siiamaani seda käin,
väsimatult longin
ja loodan,
et kunagi tuleks vastu keegi,
kes ulataks enda käe
Liblikas
Liblikas lendas õiele,
kollase kleidiga,
samale õiele laskus ka,
liblikas kirju kleidiga.
Kirev ja kirju elu vist,
sel kirjul liblikal,
kurvem elu vist,
sel kollasel liblikal.
Tiivad neil mõlemil laiali,
õielehe peal,
õieke ilus ja habras,
sugu tehti seal.
Kirju liblikas
kirju ja edeva eluga,
kollane liblikas
kurvema eluga--koos lendasid minema, kerge lennuga..
Elu sügise värvid
Mõnele elu tundub vaid must-valge
ja nii ka tajub me imelist talve.
Isegi kevade puhkeva pungad
ei tekita erilist tunnete tulva.
Ja suvelillede pillerpall
tast mööda käib kui hommiku hall.
Kui aga aeg on jõudnud sügisesse
ja korraks vaatad enesesse,
kõik värvid siis pinnale tulevad,
kui hetkeks ennast vaid kuulatad.
Elu tõelised värvid ehk tunned siis ära,
kui ei sega enam sind müra ja kära.
Siis ilu oskad näha ka sügistormis
ja värve näed ka selles hommikus hallis.
embuses
kui valjemaks muutunud on toa vaikus,
ja me värvides üksteist virvendamas tajume,
mind kõnetab su embus, su pehme paitus,
ning hetkeks me siit nähtavast hajume.
sina tunned mind, ja mina tunnen sind,
ja ikka ma soovin, et poleks olemas mind.
mis on juhtun'd, et elul, sel puudub hind?
kas tajun ühel päeval, et olen piisavalt hoolin'd?
ma pole haruldus kui taevaskoja jäälind,
kuid pean end eriliseks, kui sa päriselt näed mind.
kõik mu nõrkused ja vead, need enam ei loe.
südamel on valus, ent meeltel nii soe.
september
mulle tundub,
et räägime ühte keelt,
hoides mind
silitab ta igat mu meelt.
laseksin viia end tal kõikjale-
ilusale tänavale keset Itaaliat.
ta minus üles äratab
looduse sünnitatud maagiat.
kui oleks ta lõhn,
siis oleks ta sügis, mu lemmik,
ja nagu kindast võetud käel,
on hingel soe, nii meeldiv.
ta paneb mind tundma värve,
ja muusikast saavad pildid,
näen taevast langevat tähte,
mille soovi talle kingin.
Pakasevärvid
Pakane leidis me värvivee üles
Lapsed need tuppa viivad kõik süles
Paberil liuglevad jäävärvid reas
Sinine ringleb, oranž teiste seas
Kokku neist paberil saab värvimeri
Hiljem tulevad tibud, kes nokivad teri
Tibud soojust pildile lisavad
Pakane peitu poeb suurema kisata
ikka suve poole
mis teed Sa siis
kui ümber on lõhnade mered
värvide ookeanid
valgus ere
Sind jootnud täis on maani
Sa leiad end kui öösel kõrbes
kesk taevast kõrget
õitsemise salamandreid
pääsenuna justkui vangist
istumas lahtisi silmi
lihtsalt maantee kraavis
kus suve endasse sisse kaanid
Alex Jones: NWO mäng
OI TÜRA, JUHHUUUUU
sain omale jõulukingi
pole paremat ja muu
kui alla laadisin lingi;
maailma targim mees
võitleb dr. Fookeriga
püstol on tal ees
missioon algab laboriga;
selleks Alex Jones, kõikvõimas
zombiarstid süstivad autismiga
ja gei - konnad lobi öökimas
üleni roosad, vikerkaare sarmiga;
lase maha Bill Gates
kes tahab rahvaarvu kahandada
inimelu on äri tema arvates
miljardärist kurat vaja eemaldada;
LA's narkareid kõmmuta
ära väsi punkte saamas
jäta Mark Zukenberg ilma armuta
see reptiil teisest ilmast;
ratsuta kentaurist Joe Rogananiga
ja .....
Ajatu armastus
Aeg elukillud kokku korjab
ja põimib nendest mälestuste kee.
On heledamad kooliaja värvid
ja säravam on nendel käidud tee.
On meeles veel üks armastuse tunne,
mis läbi elu on ju saatnud mind.
Kui mõtlen koolile ja kõigele mis oli,
siis alati ma meenutan ka sind.
Me lapsepõlve poolehoid siis lõppes
kui sina lõpetasid koolitee.
Me polnud hingesugulusest kuulnud miskit,
nii elutundmatusse sukeldusime.
Pool sajandit on möödas tollest hetkest,
mil teineteist me pilgud riivasid.
Nüüd viimaks kohtudes me kindlalt teame,
et elu algab meile kahele just siit.