Sõnale vastij leiti 53 luuletust (pop)
Jää hüvasti
Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind...
Ka lapsed kaotanud on vanaema -
jäi säraküünlast alles ainult ving.
Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid...
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?
Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!
Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan -
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!
.....
...
Ühel varajasel hommikutunnil,
kui taevas veel helendas kuu,
lahkusid siit elust-
tahtmata, kuid haiguse sunnil.
Soovin Sul kogu rahu sel teel
kuid hüvastijätuks ei paota suud.
Valust ei jäänud keegi meist ilma,
seda teed enamus on käinud.
Vaatan Su pilti, pisarad silmas,
Kas tõesti igaveseks oled Sa läinud?
Kaotusvalu murrab ka tugeva,
teadsin, kui hoidsin Su kätt nii õrna.
Su lahkumine jättis haava nii sügava,
sest ma, Sa tead, kaotasin oma sõbra.
Maivis L.
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
HÜVASTIJÄTT?
ÄRA LASE MUL MINNA!
ARMASTUS ÜHA MUS PÕLEB
EHK PÄÄSEN SU SÜDAMELINNA
KUID PRAEGU MU ÜMBRUS ON KÕLE
ÄRA LASE MUL MINNA!
SU TUNNETEST POLE VEEL VILLAND
POLE TAGASIPÖÖRDUMIST SINNA
KUI KATKI ON ÜHISED SILLAD
ÄRA LASE MUL MINNA!
HOIA KAELAST MUL KAHE KÄEGA, KUULED!
JA SUUDLUS PITSERIKS VAJUTA SUULE
ÄRA LASE MUL MINNA...
ÄRA LASE MUL MINNA!
MU MÕTTED ON MINEKUVALMIS
KUID KUI LASED MUL MINNA
SIIS POLE EI MIND EGA SIND, MU KALLIS
ÄRA LASE MUL MINNA...
Sõnad voolavad must läbi
Sõnad voolavad must läbi
Minu peale raisatud
Ma ei tunne valehäbi
Hing on segi paisatud
Sõnad voolavad must läbi
Olen tundetu ja kalk
Aga sa ei näe must läbi
Pealt ma olen külm ja tark
Sõnad voolavad must läbi
Hing kuid rinnus kisendab
Meie vahel kõik on läbi
Kurbus näkku piserdab
Sügisõhtu nukker valu
Ära puutu ära jäta
Ära hooli ega peta
Ma ei nuta ma ei palu
Olen nüüdsest üksik hing
Maren Toom 2010
Sügisehõng
Sügisehõng
Surmale määratud lehed
Tuules tantsivad puud
Maa puhas lõhn
Pilved kingivad aina vett
Hüvastijätukolmnurgad taevateil
Eestimaa sügis
Nukker ja rahulik
Päikese viimane naeratus
Külmetavatele puudele
Külmetavale maale
Sügisehõng
Igal aastal uudne ja erinev
See sügise sünd
Ja mu säravad suvepäevad
Ära lendavad üksteise järel
Lõunamaale
Sooja poole
Päikese paitust otsima
Üksi ja alasti
Seisan kui äsja toretsev vaher
Kõik mu kirevpunased lehed
Ära must lendavad
Sügisehõng
Ainult minuga jääb
Jagama homseid päevi
Maren Toom 1981
.....
Sa tulid unes
Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost ennetan
ja räägin sinust:
su tinglik elutee
on ikka valla,
kas oled üleval
või kuulud alla…
Ei saada armastust,
kui pikalt palud…
Veel veidi kannatust!
Ma tean, et talud…
On tihti inimlaps
ju poolest pime
ka valges valguses –
see pole ime…
Ma annan lambi nüüd
su enda kätte
ja peosse surun virna
salvikrätte –
sest õppima pead ikka
omaette,
et mida tead ja t .....
Ma ei jää
Lihtsaid sõnu ei tule,
Nad on lahkunud unne
Nagu tallutud rada,
mis on mattunud lumme.
Olen tuhmunud kangas
keset pimedat lakka.
Mõra teekruusi sangas,
pime tee, mis viib rappa.
Nii sa ootad ja palud
Et ma kostaksin sulle -
Oli rõõm oli valu
Jäänud jäälilled mulle.
Ära too, ära tari -
see on tühine vaev.
Ees on süsimust vari,
Silmis purjega laev..
Mida ma kaotan?
Mida ma kaotan,
kui ma ei võida?
Kuhu ma jõuan,
kui üldse ei sõida?
Kellega räägin,
kui vaikib mu suu?
Kuidas ma valin,
kui huvitab muu?
Haaravad pihud
hoidmas on liiva.
Pudiseb teri...
neid haare ei riiva.
Pakume sõbrale
avatud kätt.
Hinnaks on, teadagi -
hüvastijätt.
/Mari*Uri/
Hüvastijätt tingimusteta armastuses
Sa olid hetkes
Valgussähvatuses suures!
Sa olid hetkes
Armastuse juures
Sa olid päike
Mina sinu kuu
Sa näitasid mul valgust
Millel olin truu.
Sa olid soojus
Õrn puudutus mu hinges
Sa olid armastus
Neis hetkeis olid pinged…
Ja hetkes oli naeratusi-tunnete hurma
Need olid tunnid, kui unustasid surma.
Sa olid minu armastus…suur ja särav
Võiks öelda, et kogu universum oli siis meie päralt
LJ
Rannal
Päikest täis liivasel rannal,
mind embasid armsama käed.
Pead hoides ta tuksuval rinnal
ei loojuvat päikest ma näind.
Nüüd üksi vaatan ma randa,
kas tuttavat kuju ehk näen.
Tuul veeretab laineid seal randa
ning loojuvat päikest vaid näen.
Ma usun, et ükskord sa tuled
ja palud veel siiralt mu kätt.
Kuid, kas siis pole kustunud me tuled
ja sellest saab hüvastijätt.
Lembit Laur
Hüvastijätt
Hüvastijätt
Lahkuda võimatu näis
tõustes silma eest mustaks läks
iial lõppu ei leidnud me tee
lahku jäimegi me
Joostes lehvivad me juuksed
meie mälestustes suurtes
ujusime teisele poole kallast
välja ei teinud suurest iha näljast
Need mälestused minuga jäävad
ned mõtted mind kurvaks teevad
kas taas ristuvad me teed?
mis sa küll praegu teed?
Me võiks proovida uuesti
südant se kõrvetab valusasti
Hinges on siiski üks lootusekiir,
me hinged nii suured, et neil puudub piir.
Kokku ehk veel lähme
jätan segased tunded endale
iha küll nii su .....
Viimane pidu ...
Meil minemisel , alati suur rutt,
jääb poolikuks hüvastijätul jutt.
Jättes inimesed kes sulle kallid,
oled nendega vaevu keda sallid.
Kas hetkel pisut vale oli arusaam,
või liialt ligidal asus raudteejaam.
Nii kiirelt kodust viis sind rong,
tagajärjeks aastaiks, vangi kong.
Pidu seal veel jõudmata sul alata,
peatas elu kauaks mis siin salata.
Võõrsil eksid , pahe laial - teel,
kitsa - raja õige , leiab sinu meel.
Hansi!!!