Sõnale vastupidavus leiti 5 luuletust
Mul mõtetest on tulvil pea
Mul mõtetest on tulvil pea,
sest tean, et uus-aasta tuleb hea,
tuleb ja ongi nüüd hea,
et ringi käima paneb pea.
Kui mõtted positiivsed on,
siis terve aasta hea olla on.
Kõik tööd ja tegemised hästi laabuvad
ja halvale saad vastu, kui nad saabuvad.
Eks kurbustki saab kogeda
uue- aasta teel
ja kannatusi kuhjaga
tuleb juurde veel.
Kuid kui su meel on kannatlik
ja vaim on tugev sees,
siis tuleb aasta õnnelik-
Me peame vastu veel!
kas oled tegelikult valmis?!
armastus armastama
silmi peitmata
hoogu võtmata
keegi ei julge olla armastuses
ma näen,
paljud häbenevad olla,
armunud paljud tahaksid olla, aga oma vigades ja valudes seista armuvaludes
ei ole näinud väga palju tugevaid ja sitkeid, kes suudaks seda
Jeanne d'Arc'i trikki teha
isegi füüsiline vastupidavus on üks asi,
julgus midagi muud
julgus ja kavalus
julgus minna ja olla
kavalus muuta kõik teed endale sobivaimaks,
et leida igast piprast see oma suhkrutera
ma natukene olen mures,
kuldne ajastu küll,
aga valikud teeme meie ise
meie enda teadvusetasandi .....
Võitja võib
Võita võita võita võita
teistest kiiremini sõita
suusatada ketast heita
mustikate jäljed peita
Arterid ja veenikesed
jämedad ja peenikesed
teavad juba ammu ammu
süst toob vastupidavust ja rammu
Saastund lihast huulepulgast
hoolin ainult raha hulgast
Medal kaelas riik premeerib
rahvas huilgab aplodeerib
Kes kaotavad on laisad pahad
võitjatel on riigi rahad
Kui vahele ei jää on korras
justkui alati on norras
Ainult nendele teed liiga
kes treenivad vaid süües siiga
Ausalt higi higistavad
Hinge välja pigistavad
Riigi rahakoti rauad
öösel helenda .....
Seenelkäik Siguldas
Minu lõuendiks on mu keha.
Ise teed ning tead
mida sellega teha.
Mõtle, murra pead ☆
Liida-lahuta arvuta.
Tiri parukast pirukaid.
Sa vana Musta Maagia professor.
Oo sõbranna sa lôhnad.
Müstilisust sinust óhkab,
tuttav tunne mõnda aega.
Ajast aega erineb,
åra kallis pead vaeva.
Mari, sind tänan,
Jaana, sind tänan.
Minul tutvustasid põiktãnavaid millel joostes
komistad ning põlved veristad.
Haamrid vőid votta päriseks
kuid kellukesi ära unusta.
Teeme kraavi pervel pervi.
Penetreerime teeservi,
Peavaevamisega kobame pimeduses.
Sellega aega ei vaeva .....
Miks ometi?
Ma olen väsinud
Väsinud kõigest, mis röövinud hinge
Hinge, mida on korduvalt piitsutatud
Piitsutatud välja minu vastupidavuse
Vastupidavuse, mis kattis sünget kurjust
Kurjust, millest ma ei leia enam pääsu
Miks ometi?
Kas leian ma kunagi veel rahu?
Rahu, mis sõbrunes päikesega
Päike, tänu millele õitsesid lilled mõttemaailmas
Mõttemaailmas, kus õhtut kunagi ei eksisteerinud
Eksisteerisid vaid laululinnud ja rõõm
Rõõm, mis sütitas õnne
Õnne, mil tundsin end vabalt
Vaba purunenud hingest, kurbusest
Miks ma ei või enam seda headust tunda?
Miks ometi .....