Sõnale veed leiti 147 luuletust (copied)
Sõprus
Sõprus kui tulukesed pimedal teel.
Sõprus kui sära silmas.
Sõprus kui rõõmsam meel.
Sõprus kui näed päikest igas ilmas.
Koos veedetud päevad,
mis talletunud mällu.
Seda aind me mõtted teavad,
et aind meis jäävad need ellu.
Sa ei pea midagi küsimagi,
et teada minu mõtteid.
Sa ei pea mult uurimagi,
et teada mu elu tõkkeid.
Sõbrad on selleks, et jääda,
et nutu teha naeruks.
Sõbrad on selleks, et näha,
ka siis, kui keegi teine selleks ei vaevuks.
Sellest kõigest lahti me ei lase,
ei tohi lastagi sel minna.
Mu süda on Sinu ase,
alatiseks võid jääd .....
Palju õnne
Sa oled teenind õnne ära,
silmis olgu sul tähtede sära.
Et armsad sulle oleks sul ligi,
aind´ hea tuleks kleepudes kui katusel pigi.
Tahaks soovida sul pikka teed,
nagu jõgedes voolavad sinised veed.
Kingiks sulle ma päikse tooks,
sa midagi kaunist sellest looks.
Kuid lilli ma täna tooma ei hakka,
vaid otsin sul´ ühe - mis õitsmast ei lakka.
Kevadkuu
Märts on esimene kevadkuu,
ilma lehtedeta mõni puu.
Varsti linnud meile lendavad,
ning iga hommik rõõmsalt meile laulavad.
Kevadised ojaveed,
ning lumest märjad külateed.
Aprillis puhuvad kevadtuuled,
ja linnud laulavad puudel.
Aprilli kuu on ka naljakuu,
mis algab naljaga ja lõpeb nõiaga.
Isamaa
Isamaa. Mu kodumaa.
Su väljad kaetud õitega.
Kodumaa. Mu isamaa
ma seotud Sinu juurtega.
Minu väike isamaa -
küll Sa oled suur.
Minu kalli ema maad
ei turma ükski tuul.
Allikselged on Su veed
ja toekas mustjas muld.
Need meie rahva rännuteed
ning kallimad kui kuld.
Hoidnud oled igati
mind armas isamaa!
Kaitsemas Sind alati,
kui ainult vajad Sa!
Suvi soojendab veel ilma
Suvi soojendab veel ilma
särav päike paistab silma
kütab soojaks südamed
peidab ära silmaveed
Suvi lisab juurde puhkust
oma heldest südamest
kannab päevadesse valgust
helendab ööpimeduses
Suvi kaua olla tahab
meie meeltes, mõtetes
Sügis kuskilt vastu kostab:
"Las ta olla, las kestab veel,
kurbus pikk on alles ees,
jõuab kannatada veel."
Jõuluimed
Oi seda nuttu,
oi seda pilli,
päkapikk jäi lumehange kinni,
põsele veerevad silmaveed-kõik jääkristallideks muutuvad need.
Ei saanud ta enam liikuma,
laste juurde tõtata,
lustipidu pidama,
kuuse alla trillima ja trallima.
Äkki välja ilmus ime,
keegi madalamaks muutis lume,
valgus hakkas tulema,
pani lume sulama.
Oi seda rõõmu,
oi seda sära,
päkapikk sai lumehangest ära,
naerul on nüüd kogu suu,
kavalalt silma pilgutab kuu.
Küll see jõuluaeg on tore,
kaovad suured, väiksed mured,
imesid saad tunda, näha,
sellel kaunil jõuluajal.
Kevad
Talve ei mäletagi enam
kevad on ju palju kenam
Lillevanikuid täis on aas
linnulaulust rõkkab laas
Kiirelt vulisevad veed
rändlinnud on tagasiteel
Rohututikene mullast tärkab
kevad loodust üles äratada aitab
Kevad soojalt südameisse poeb
hingel on nii mõnus soe
Tahad või ei taha sa
põue poeb ta ikka salaja
armastuse valu sinule
Soovin edaspidi sulle õnne ja armastust,
usun ja tean ju sinu kannatust.
Rabeleda lahti igaveseks su haardest,
kontrollimata enda suurt tahtmatust.
Igal hommikul ehmatan end üles,
lootes end leida su sülest.
Kuid kahjuks on see alati uni,
mis mind sulle mõtlema pani.
Öösel, seisad mu unepildil,
kadunud kõik me kirjutatud sildid.
Neid enam me maailmas pole,
sest kõik tules on süteks põlen'd
Koosveedetud ajad,
mis hästi on meeles.
Nüüdseks meil uued rajad,
kuhu elu meil veeres.
Hingata on valus,
kogun jõudu, et seda vaevaliselt teha.
Õhk on praegu .....
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Kurbus
Miks lasen kurba muusikat oma südamesse,
meelega,
kuigi tean, et süda kurvastusest võib lõhkeda,
aga ma kuulan ja piinan oma südant edasi,
mul hea on sedasi.
Tunnen, kuidas südames voolavad veed,
otsides väljapääsu teed.
Nutan enese sisse,
otse oma südamesse,
hoian pisaraid tagasi,
vahest parem on sedasi.
Kevad
Juba nirisevad veed,
lahti on kõik rajad, teed.
Lumememm on jätnud maha,
oma armsa porgandist nina.
Jääpurikad veel minna ei taha,
tilguvad räästas,
mu akna taga.
Vahest, kui mul nukker meel,
midagi pakitseb hinge sees,
siis jääpurikas mulle meeldib veel.
Las ta seal tilgub...
Head teed,head teed!
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....